07:29 esmaspäev, 10.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Palvadre, Jakob
1889 - 1936

Jakob Palvadre
15. / 27. IV 1889 Sangaste v. Sangaste khk. - 11. X 1936 Leningrad
18. IX 1991 võtsid kaitseliitlased Valga linnapargist maha Vene kodusõja aegse eesti punase kütidiviisi komandöri Jakob Palvadre kivikuju, mis oli seal seisnud 10 aastat. JP elukäik oli tüüpiline paljudele eestlastele, kes sidusid 1917 oma elutee enamluse ja Nõukogude venemaaga.
JP kasvas üles Sangaste Korijärve küla Kalomatsi (Meiga) keskmiktalu perepojana. Kümnest lapsest kasvas üles kuus teotahtelist ja haridusjanust poega: Rein (1875-1960) - tulevane taluperemees ja seltsitegelane, Jaan (1881-1957) - rahvakooliõpetaja, talunik ja vallavanem, Peeter (1884-1928) - raudteeametnik, Anton (1886-1942) - jurist ja riigitegelane, Jakob - punane väejuht ja ajalooprofessor, Juhan (1892-1977) - gümnaasiumiõpetaja ja koolidirektor.
JP, kes Karula kihelkonnakooli järel Valga linnakoolis õppis, lülitus nagu vennadki aktiivselt revolutsioonilisse liikumisse. Sangaste kihelkonnas oli 1905 üsna tormiline. Suur osa sotsiaaldemokraatliku meelsuse levitamisel Sangastes oli tollastel Riia vaimuliku seminari õpilastel Anton Palvadrel ja Rein Eliaseril (1885-1941). 1906 astus JP VSDTP (enamlaste) Valga organisatsiooni, kus oli noorte organiseerija kuni 1908. Lühiaegse arreteerimise tõttu oli ta 1907 sunnitud linnakoolist lahkuma. Sooritanud rahvakooliõpetaja eksamid, oli ta aasta kodukohas Iigaste vallakooli õpetaja. Sügisel 1909 viibis JP lühikest aega Tartus ja Pärnus, kus töötas ajalehe "Meie Kodumaa" toimetuses. 1910 sai ta koha "Virulase" toimetusse Tallinna, kus aasta lõpul sotsiaaldemokraatlikus tegevuses süüdistatuna vangistati. Viibinud üle aasta eeluurimisvanglas, mõisteti JP 1912 Riias Liivimaa sotsiaaldemokraatide vastu peetud suurprotsessil õigeks. JP kaitsmine sel protsessil oli debüüdiks advokaadina vend Antonile, kes 1907-08 oli ühe 1905 peetud kõne pärast ka ise kaheksa kuud kindlusvanglas istunud. Pärast protsessi võeti JP kohe sõjaväkke ja saadeti Ida-Siberisse sapööriväeossa, kust ta vabanes kevadel 1914.
Kui puhkes I maailmasõda, võeti JP uuesti sõjaväkke. Valitsusvastase enamliku kihutustöö eest kaardiväe sapööripataljonis edelarindel vahistati ta 1916. a. lõpul. Veebruarirevolutsioon vabastas JP trahviroodust ja ta valiti polgukomitee esimeheks. Septembris 1917 saadeti polk rindelt pealinna, kus JP lülitus VSDT(b)P Petrogradi Eesti organisatsiooni tegevusse. Kui Saksa okupatsioonivägede eest Tallinnast evakueerunud enamlased ja punakaartlased märtsi algul 1918 Petrogradi jõudsid, alustati seal neist eesti kommunistliku pataljoni formeerimist, kuhu astus ka JP, kes rindemehena pataljoni komandöriks valiti. JP juhtimisel kujunes Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon distsiplineeritud väeosaks. Suve hakul paisati JP pataljon Smolnõi kaitselt Uurali rindele, tśehhi leegionäride ja valgekaartlaste vastu. Kui Saksa okupatsiooni lõpp Eestis sügisel 1918 selguma hakkas, saatsid enamlased novembri keskpaiku Eestisse teiste enamlike tegelaste seas ka JP, kelle ülesandeks oli relvastatud mässu organiseerimine Tallinnas. Tulemusteta tagasi Venemaale jõudnud, kerkis JP aga jälle eesti punaste kütipolude etteotsa. 20. IV 1919 määrati JP nn. Eesti Punaarmee sõjanõukogu liikmeks ja juunist 1919 Eesti Punase Kütidiviisi (hiljem brigaadi) komandöriks, kellena jõudis Pihkvamaal sõdida ka Eesti Vabariigi sõjaväe vastu. 5. VI 1919 osales ta Eesti Töörahva KOmmuuni kuulsusetul laialisaatmisel. Vene kodusõjas oli JP juhitud Eesti Kütidiviis lõunarindel valgekindral Anton Denikini vastu löögijõuks Orjoli, Kurski, Belgorodi ja Izjumi vallutamisel. JP sõjatee lõppes haigestumise tõttu plekilisse tüüfusesse veebruaris 1920, kuu enne Eesti Kütidiviisi kui rahvusväeosa likvideerimist vastavalt Tartu rahulepingule.
Osaledes 17.-19. IV 1920 Petrongradis peetud VK(b)P Eesti sektsioonide (likvideeriti 1929) konveerentsil, valiti JP taas (esmakordselt parillis 1918) Eesti Keskbüroo liikmeks. 1920-25 tegutses JP, kes 1922-24 paralleelselt Petrogradi ülikoolis ajalugu õppis, ajaloo ja marksismi-leninismi õpetajana Eesti Töörahva Ülikoolis ja Lääne Vähemusrahvaste Kommunistliku Ülikooli Eesti osakonnas. JP esines aktiivselt ajakirjanduses ja avaldas hulga teoseid, nagu "Uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt" (1922), "Imperialistlik sõda" (1924), "Trotskismi alused ja leninism" (1925). JP vaated läksid lahku 1920 asutatud ja kõigi Eesti organiseeritud tööliste esindamisele pretendeeriva EKP tegelaste Jaan Anveldi, Hans Pöögelmanni jt. seisukohtadest. Lahkhelid süvenesid eriti pärast kommunistide mässukatse mahasurumist Eestis 1. XII 1924. Mässus osalenud JP ja nn. fontannikud ehk palvadristid (Peeter Peterson, Artur Vallner, Voldemar Vöölmann) süüdistasid EKP tegelasi blankismis ja nimetasid mässu tantsuks tööliste laipadel. Palvadristidele aga heideti ette lubamatult rahvuslikku hoiakut (rahvusdemokratismi) ja ägedas võimuvõitluses tõrjuti nad 1928. aastaks poliitilistelt juhtkohtadelt eesti organisatsioonides kõrvale.
Sügisest 1924 oli JP valitud Leningradi Riikliku Ülikooli ajaloodotsendiks ja 1927 korraliseks professoriks. 1926 ilmus temalt tõsine uurimus "1905.-1907. a. revolutsioon Eestis". 1928-30 oli JP ülikoolis ühtlasi ajaloo-keeleteaduskonna dekaan ja 1930-31 Ajaloo-Filoloogia Instituudi juhataja. 1931 määrati JP Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna Ajaloo Instituudi asedirektoriks. 1932 sai ta ajalooprefessoriks ja kateedrijuhatajaks Leningradi Nõukoguliku Ülesehitustöö Instituudis.
Sel ajal katkes "raudse eesriide" tõttu lõplikult side vendadega Eestis. 1921 oli teda Petrogradis teel Moskvasse külastanud vend Anton, I Riigikogu sotsiaaldemokraatliku rühma juht, hiljutine töö- ja hoolekandeminister, tulevane Riigikohtu liige ja Eesti Vabariigi õiguskantsler 1938-40, kes hukkus 1941. a. küüditamise ohvrina Venemaal. Vennad jäid kirjavahetusse kuni jaanuarini 1932, kusjuures A. Palvadre saatis vennale tema palvel Eestis ilmunud ajalooteoseid.
26. V 1936 JP arreteeriti. Teda ja teisi fontannikuid süüdistati ajastuomaselt trotskismis, spionaaźis Eesti vabariigi kasuks ja muudes surmapattudes. 11. X 1936 pandi rahvavaenlaseks tunnistatud JP koos saatusekaaslastega pargasele ja uputati Neevasse. Represseeriti ka tema pere.
Tiit Rosenberg
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee