16:59 teisipäev, 11.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Laaland, Cornelius
1824 - 1891

Cornelius Laaland
29. I / 10. II 1824 Vana-Kuuste v. Kambja khk. - 3. / 15. VI 1891 Peterburi
Johann Friedrich Cornelius Laalandit võib pidada teise põlvkonna eesti haritlaseks, mis 1824 sündinud talupoegliku päritoluga mehe kohta on haruldane, võib-olla koguni ainulaadne juhtum. Tema isa Johann laaland (1792-1854), sünnilt pärisori, oli andeka ja edasipüüdliku noormehena 1811 pääsenud õppima Tartu Kubermangugümnaasiumi, ostetud kaasõpilaste abiga 800 rubla eest pärisorjusest vabaks, hiljem õppinud Tartu ülikooli usuteaduskonnas, pidanud erakooli 1819-26 Vana-Kuustes ja 1826-28 Tartus ning olnud 1828-54 Tartu I elementaarkooli õpetaja. CL sai alghariduse isa juures, õppis 1835-40 Tartu Kubermangugümnaasiumis (oli oma klassis ainuke ja kogu koolis üks väheseid talupojaseisusest kasvandikke) ning Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1846 kirjutatud auhinnatöö eest sai kuldmedali.
Kuna kodumaal oli eestlasest teoloogil peaaegu võimatu saada kirikuõpetaja kohta, siirdus CL teenistust otsima Peterburi. Seal kasvas tollal kiiresti eesti asustus. Rohkesti eesti mehi teenis ka Peterburi sõjaväeosades. CL oli algul vikaarõpetaja, seejärel 1850-77 õpetaja Peterburi Jaani eesti koguduses. Tema algatas ja viis 1860 lõpule kirikuhoone ehitamise koduseliikmete rahadega. Jaani kirik kujunes Peterburi eestlastele usuelu ja laiemalt ka kultuurielu keskuseks. Ühtaegu oma koguduse teenimisega töötas CL sõjaväevaimulikuna ning andis tunde Peterburi 3. ja 5. gümnaasiumis. Kõigi kohustuste hoolas täitmine ja silmapaistev organisaatoritalent andsid põhjust CL-i tõusuks kiriklikul ametiredelil. 1867-77 oli ta Peterburi konsistooriumi assessor. 1877 nimetati CL Peterbuti konsistooriumi kindralsuperintendendiks(piiskopiks) ja jäi sellele ametikohale kuni surmani. CL oli esimene eestlane piiskopiametis. Temale allusid luteri usu kogudused kogu Loode- ja Põhja-Venemaal.
Oma põhilise ametitegevuse kõrval osales CL aktiivselt mitmesugustes organisatsioonides ja seltsides. Ta kuulus Evangeeliumi Piibliseltsi Venemaal peakomiteesse. Kui 1859 asutati Vene riigi evangeeliumi luteri usu koguduste abikassa, sai CL selle üheks kaasdirektoriks. Abikassa toetas aineliselt väiksemaid kogudusi õpetaja palkamisel ning kirikute ja koolimajade ehitamisel. Sellest toetusest said osa ka eesti kogudused Peterburi kubermangus ja mujal Venemaal. Tänu sellele püsis eesti asundustes emakeel, evangeelne usk ja rahvustunne. Samuti oli CL luterliku kiriku poolt Peterburis ülalpeetava hospidali ja pimedateasutuse hooldusnõukogu liige.
CL-il olid olulised teened Peterburi eestlaste seltsitegevuse rajamisel. Tema toetusel loodi 1862 saksa seltsi "Palme" varjus esimene eesti selts Venemaa pealinnas. CL võttis osa seltsi üritustest. Philipp Karelli, Johann Köleri, Nikolaus Friedrich Russowi ja teiste eesti haritlaste kõrval kuulus CL nn. Peterburi patriootide rühmitusse. Laiemalt sai ta tuntuks Venemaale väljarännanud eestlaste abistajana. Suure tähelepanuga jälgis ta eesti asunike käekäiku ja oli valmis ulatama nendele abistavat kätt. Nii võimaldas ta 1860 Maltsveti tegevuse mõjul välja rännanud ja raskesse olukorda sattunud perekondadele elamaasumist oma maavaldustesse Peterburi kubermangu Demkino külas.
Kodumaal suhtles CL Johann Voldemar Jannseniga ja tegi kaastöö "Eesti Postimehele". Ta aitas kaasa I Eesti üldlaulupeo korraldamiseks. CL-il oli koguni kavatsus moodustada Peterburis teenivatest eesti sõjaväeorkestrantidest koor laulupeol esinemiseks, kuid see ilus mõte jäi kahjuks ellu viimata. Küll aga võttis CL ise laulupeost osa ja pidas seal kõne. /---/ Alates I üldlaulupeost oli CL lähemalt tuttav Jakob Hurdaga. Kui viimane sattus 1880 kodumaal konflikti oma saksa soost ametivendadega, kutsus CL Hurda Peterburi Jaani koguduse õpetajaks. Hurt võttis pakkumise vastu. Ühtlasi sai Hurdast kaardiväediviisi vaimulik. Seega võib Hurta pidada mitmes liinis CL-i ametijärglaseks. Mõni aeg huiljem osutas CL teene ka ühele teisele eesti vaimuinimesele. leidmata kodumaal pastorikohta, pöördus Matthias Johann Eisen 1885 CL-i  kui Peterburi kindralsuperintendendi poole palvega aidata kaasa sobiva teenistuskoha saamisel Venemaal. CL rakendas Eiseni algul Karjalas ja Ingerimaal, hiljem Kroonlinna eesti-soome-rootsi koguduses.
Elu lõpu poole, olles kõrges kirikuametis, jäi CL-il vähem aega tegelda eesti asjadega. Eemalejäämine ei tähendanud aga seda, et ta oleks muutunud ükskõikseks oma rahva vastu. Kodumaal omakorda ei peetud võimalikuks kutsuda teda aukülalisena III üldlaulupeole. Rahvusradikaalid nägid temas üksnes vaimulikku. Kõige selle tõttu toimus mõlemapoolne võõrdumine. Säilis aga CL-i tuntus Peterburi eestlaste hulgas. Temast kui kirikujuhist pidasid lugu samuti teised luteri usku rahvusgrupid Peterburis. Kui CL 1891 67-aastasena suri, kõlasid tema matusetalitusel piiblisalmid ja järelehüüded saksa, prantsuse, rootsi, soome, läti ja eesti keeles. lahkunud suurmehe haual Peterburi Smolenski kalmistul pidas J. Hurt eestikeelse kõne, milles tuletas meelde CL-i elukäiku üldse ja eriti teeneid Jaani koguduse ja pealinna eestlaskonna ees. Kodumaa ajalehtedes ilmusid tagasihoidlikumad nekroloogid.
Allan Liim
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee