01:25 teisipäev, 13.11.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Grenzstein, Ado
1849 - 1916

Ado Grenzstein
24. I / 5. II 1849 Tarvastu v. Tarvastu khk. - 7. 20. / 1916 Menton Prantsusmaa
"... Grenzstein on negatiivne kuju meie ühiskonna ajaloos. Tema tahtejõud rabeles kahtlustel, üldsusele kahjulikel sihtidel. Kui teda ei või nimetada venestajaks, siis oli tema tegevus ometi kasuks venelastele. Ta halvas rahva elujõudu kõige hädaohtlikumal silmapilgul ja paralüseeris selle eneseavaldusi. Tema saatus oli traagiline, kuid selle traagika põhjusi tuleb otsida ikkagi tema enese isikus," kirjutas Friedebert Tuglas 1926.
Ado Grenzstein (ps. A. Piirikivi) sündus Kõksi talu rentniku pojana. Ta õppis 1867-69 Tarvastu kihelkonnakoolis ja 1871-74 Valgas Cimze seminaris. Seejärel oli Audrus köstriks ja kihelkonnakooliõpetajaks. 1876 kutsuti ta Tartusse Hollmanni seminari õpetajaks. 1878-80 õppis AG Viini pedagoogiumis, seejärel oli Peterburis koduõpetajaks.
1881 toimetas AG mõõdukat ajalehte "Eesti Postimees", kus kritiseeris balti mõisnike privileege ja nõudis eestlaste õiguste laiendamist. Tema eestvedamisel sai teoks rahvusliku liikumise tähtis aktsioon, saatkonna lähetamine Peterburi ja keiser Aleksander III-le eestlaste soove sisaldava märgukirja üleandmine 19. VI 1881.
1882 asutas AG sõprade abiga uue mõõduka ajalehe "Olevik", mis oli Carl Robert Jakobsoni radikaalse suuna vastu. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma ja "Sakala" taandarengut oli "Olevik" kindlasti kõige paremini toimetatud rahvuslik ajaleht. Leht oli sisult mitmekülgsem ja tuumakam kui teised eesti lehed, seal tõstatati ajakirjanduses varem käsitlemata teemasid. Ka keele poolest oli "Olevik" uudne, sest AG oli usin keeleuuendaja. AG pidas oma eesmärgiks eesti rahvast äratada, kasvatada ja õpetada. Selles toetas teda suurem osa eesti akadeemilist eliiti, mis sel ajal koosnes peamiselt teoloogidest ja arstidest.
Venestamise ootamatu ja brutaalne pealetung põhjustas eesti ühiskonnas peataoleku ja segaduse. AG-st sai rahvusliku nihilismi markantseim esindaja. "Olevik", mis kuni 1888. aastani järgis kindlalt rahvuslikku suunda, pani nüüd "erakonna lipu maha". Sealt kadusid isamaalised juhtkirjad ja peagi asus "Olevik" venestamist toetama. AG suunamuutus tuli eriti ilmsiks 1890. aastail. Ta tegi maha eestlaste rahvuslikke püüdeid ja üritusi, oli üldlaulupidude vastu. AG kirjutas: "Eesti poliitika olgu: tundkem oma nõrkust, tundkem teiste tublidust!" Oma kapitulantlikke ideid esitas ta kokkuvõtlikul kujul 1894 ilmunud teesikogus "Eesti küsimus", mida võib pidada rahvusliku jõuetuse isepäraseks manifestiks. Selle raamatukese sajas aforismis ülistas AG lähenemist Venemaale ja venelastele, keda ta nimetas tuleviku rahvaks. Vene keele ja hariduse omandamine olevat eesti rahva edu peamisi tagatisi. Rahvaste väärtus sõltuvat nende suurusest ja seetõttu polevat väikerahvastel tulevikku, neil ei jäävat muud üle kui suurrahvastega ühte sulada. Ta esitas omapärase ristlusteooria ja pooldas rahvaste veresegamist, eesti vere tempimist vene verega. Seega võib AG-d pidada üheks tõuteooria harrastamise pioneeriks Eestis. Oma poliitilistesse traktaatidesse põimis AG mõnikord luuletusi, näiteks "Tuulemarud puhuga, /Lained laeva uhugu -/Küll meid Vene Kotka tiivad /Üle laine randa viivad! /Veike liige Vene peres /Nagu tilgakene meres - / Taevas saadab truule tasu, / Küll meil Jumal annab asu!
Energiliselt materdas AG baltisaksa ülemkihte, kritiseeris saksa haridust, mentaliteeti ja traditsioone, samuti luterlikku härraskirikut. 1890. aastail kirjutas AG "Olevikus" enam majandusküsimustest, propageeris karskusseltside asutamist, kutsus üles vanavara korjama.
AG avalikul tegevusel oli ka valgustkartev varjupool. Ta sepitses mitmesuguseid intriige ja kirjutas ohtralt salakaebusi kuberneridele Riiga ja valitsusasutustele Peterburi, lootes niiviisi oma poliitilistest vastastest ja konkurentidest ajakirjanduse põllul jagu saada. Võimumeeste ees lömitamisele vaatamata ei suutnud ta võita usaldust ja jäi ikka kahtlaseks isikuks. Eestimaa kuberner Sergei Śahhovskoi pani siseministrile ette AG esimesel võimalusel maalt välja saata. AG negatiivse renomee eest hoolitsesid tema konkurendid, näit. "Valguse" toimetaja Jakob Kõrv.
AG "Oleviku" rahvuslik nihilism, hoolimatus eesti keele ja kultuuri vastu tekitas rahutust "Postimehe" ümber koondunud rahvuslaste ringkonnas. Ägedas sulesõjas jäi AG Jaan Tõnissonile alla ja lahkus 1901 Eestist läbi Saksamaa Pariisi. Seda sammu ajendas närvipingest tingitud stress ja vaimne ummik, samuti ebamäärane hirm Vene võimude ees, keda ta oli truult teeninud.
Pariisist saatis AG kaastööd "Olevikule" ja kirjutas mitu raamatut: "Ajaloo album" (1910), "Kodumaa korraldus" (1910), "Pankrott tulemas" (1910), "Tõusikute vastu" (1911), antisemiitlik "Juudiküsimus" (1912). Tema innustusel pandi 1910 taas käima vahepeal hingusele läinud "Olevik". Mõne aasta vältel saatis AG oma lemmikule tohutu hulga kaastööd, Pariisi-sõnumeid ja probleemartikleid. Neis üllatas ta kodumaa lugejaid ekstravagantse antisemitismiga, kuulutas, et mitte üksnes baltisakslased pole juudid, vaid isegi J. Tõnisson on juut või juutide käsilane. AG rassistlikke ja paranoialikest luuludest kantud pamflette ei võetud kodumaal kuigi tõsiselt, "juudiõgija" oli Eestis erandlik ja eksootiline nähtus. On arvatud, et AG tegevuses ei puudunud ka teadlikud narritembud. AG viimaseks üllitiseks jäi päevapoliitikast eemal olev natuurfilosoofiline kreedo "Die Organisation der Natur. Naturphilosophische Betrachtungen mit neuen Ein- undAusblicken" (Paris-Leipzig, 1913). See Eesti filosoofia ajaloos ainulaadne teos tõendab vana võitleja spekulatiiv-filosoofilisi andeid.
AG on koostanud õpikuid, rikastanud eesti keele sõnavara ja stiili, luuletanud, kirjutanud esimese eestikeelse maleõpiku (1904), artikleid kasvatusest. Mitmesugust väärtuslikku allikmaterjali sisaldab tema 1898 rajatud arhiiv (A. Grenzsteini kirjakogu). Hämmastava töövõimega mehest jäi järele terve mägi käsikirju eesti, saksa ja prantsuse keeles, sh. 100 000 värsirida.
Toomas Karjahärm
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee