19:01 neljapäev, 13.12.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
Lääne-VirumaaAlevid
  Porkuni küla

Porkuni küla asub Lääne-Viru maakonnas Tamsalu vallas. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elab külas 239 elanikku.

Porkuni on looduslikult kaunemaid kohti Lääne-Virumaal.

1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni järvest piiratud saarele, kus oletatavasti varem asus eestlaste muinaslinnus, kindlustatud lossi. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni.

Tänapäeval on Porkuni linnusest osaliselt ümberehitatuna säilinud väravatorn ning rohkesti vanaaegseid käike ja keldreid. Torni alumine osa kolme korruse ulatuses on neljakandiline, ülemine korrus kaheksakandiline. Neljas ja viies korrus olid ehitatud nähtavasti vahimeeskonna eluruumideks; neis on säilinud kivist kätepesunõud ja meie vabariigi keskaja ehitistele ainulaadsed tellistest suudmetega kaminad. Huvipakkuvad on siseportaalid ja raidkividest aknaavad trepikäikudes.
Linnuse väravatorn ja säilinud varemed kuuluvad riikliku kaitse alla. 

Selle paljude legendidega seotud nn. Vanalinna kõrval asub uus loss - härrastemaja, mis on ehitatud 1870.-1874. a.
Aastatel 1953-56 ehitati eriinternaatkooli õppehoone.

1866. a. Vändras asutatud kurtide kool toodi 1924. a. Porkunisse. Koolihoone ette on asetatud mälestuskivi E. Sokolovskile, Eesti kurtide kooli asutajale.

Porkuni mõisa aedniku pojana sündis silmapaistev eesti teatritegelane Aleksander Trilljärv (1871 - 1944).

Porkunis on tähelepandav sügav ürgorg, mille lammil paikneb kaunis Porkuni järv (41,5 ha). Järve idakaldal on mitu suurt allikat (Kaiaallikas, Külmallikas). Järvel leidub ujuvaid saari. Neist ja ebainimlikust rüütlist ning tema õest on rahva poolt loodud palju legende, mida oma loomingus kasutanud Fr. R. Kreutzwald, M. Under, J. Barbarus.

Esmakordselt avaldas Porkuni preili legendi O. W. Masing "Ma-rahwa Näddalalehes" 1825. a. Porkuni legendiga analoogilist sündmust kirjeldab Russowi ja Renneri kroonika; selle järgi uputasid vennad 1554. a. talvel jääauku oma õe Barbara von Tiesenhauseni.

Porkuni järvest saab alguse Soome lahte voolav Valgejõgi. Rahvapärimuste järgi olnud Valgejõgi 13. sajandil nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Selle järgi nimetatakse ka Porkunist Võhmetu-Lemmküla poole suunduvat orgu Taani oruks.

Porkuni kohal esineb ürgoru lammil ning veerudel vallseljakuid, mis muudavad reljeefi vahelduvaks. Oru veerudele on rajatud kaunis park, milles asub vana paemurd - porkuni lademe tüüpleiukoht, mis teaduslikus kirjanduses on saanud laialt tuntuks.
Pargis leidub suuri lehiseid, Porkuni veski taga aga kasvab looduskaitse all olev põline mänd.

Mis juhtus Porkuni preiliga?
Mitmesaja aasta eest elas Porkunis vihane parun, kange sõjamees, kes aina lahinguväljadel viibis. Kogu majapidamine lasus ta kenal õel, kes asjaga hästi toime tuli.
Pärast üht järjekordset vaenuretke jõudis härra jälle koju. Talle torkas kohe silma õe isevärki olek: silmad sätendasid, paled lõkendasid, samm oli tantsisklev. Ja ei suutnud tütarlaps kaua vaikida: "Kulla veli, minule on õnn osaks saanud: naabruses elab üks tubli noormees, keda olen tundma õppinud. Just nüüd palus ta mu kätt. Ainult sinu õnnistus on veel vajalik ja meist saab ilus paar. Läheme tema koju elama ja saame palju-palju lapsi." Ning tütarlaps viskus rõõmuga sõjamehe kaela.
Ometigi kiskus sõjamehe nägu kurjakuulutavalt pilve. Must mõte masendas meelt: hästi, läheb mehele, aga kes siis mõisatöid juhtima jääb? Kes kaitseb ja hoiab minu varasid? Isemeelse vihaga tõukas ta õnneliku õe vastu seina ja tormas välja. Sõjasulased said karmi käsu peig üles otsida ja aega viitmata Porkunisse tuua. Kummatigi ei oodanud tublit noormeest ei õnnistus ega käesurumine. Heitnud metsiku pilgu sisseastunule, haaras sõjard mõõga... Vahepeal tuppa tulnud neiu minestas laipa nähes. Isanda korraldusel veeti ta juukseid pidi Porkuni järve jääle lebama. Kõrvale raiuti auk ja õnnetu tõugati sisse. Mõisahärra seisis karistuspaigal, kuni pakane mustava vee kaanetas.
Tuli kevad, järvevood vabanesid. Vaiksetel suveöödel hakati sellest ajast peale järvel kummalist virvatulukest nägema. See loitis paarsada aastat, et miskipärast ühtäkki igaveseks kustuda. Lugu halastamatust ja isepäisest rüütlist on kandunud meie päevini.
Heino Gustavson
Virumaast ja virumaalastest. Koost. K. Saaber. Tln., 1987.


VAATAMISVRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee