18:12 teisipäev, 16.09.2014
HARJUMAA
HIIUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Linnad (3)
Kilingi-Nõmme, Pärnu, Sindi
 
 
Alevid (28)
 
 
Külad (193)
 
 
Vallad (7)
 
 
Vaatamisväärsused (60)
 
 
Pärnumaa

Pärnu maakond
Pindala 4 806,68 ruutkilomeetrit
Elanike arv 90 706
asustustihedus 18,9
Maakonna keskus Pärnu linn
Haldusjaotus: linnad: Kilingi-Nõmme (2220 el.), Pärnu (44 978 el.), Sindi (4157 el.); alevid: Pärnu-Jaagupi (1356 el.), Vändra (2652 el.), Tootsi (1323 el.); vallad: Are, Audru, Halinga, Häädemeeste, Kihnu, Kaisma, Koonga, Paikuse, Saarde, Sauga, Surju, Tali, Tori, Tõstamaa, Tahkuranna, Varbla, Vändra.

Ajaloost

On teada, et suur osa Pärnumaast oli viimase jääaja lõpul jää taganemisel jää-paisjärve vee all. Kogu see ala n-ö pesti läbi. Seetõttu on Pärnumaal halb põllupind, liivmullad, sood ja rabad. Selles piirkonnas on aga rohkesti metsi, kus elas hulgaliselt metsloomi, samuti kalarikkaid jõgesid. Tolleaegseile asukaile polnudki oluline hea põllumaa, tähtsamad olid vesi ja metsad.
Vanimad luu- ja sarvriistade leiud on pärit Reiu jõe suudmest. Sinna olid need sattunud erosiooni teel, s.t, jõeveed on esemed välja uhtunud ja jõepõhja matnud. Leidude hulgas oli esemeid, mis kuulusid litoriina- ja ka antsülusaega. Et leida endisi asulakohti, tuleb maastikupilt rekonstrueerida olukorda, nagu see võis olla asustamisajal. Geoloog W. Ramsay on kindlaks teinud, et litoriinamere maksimumi ajal ujutasid mereveed Pärnu ümbruse rannaküla üle kuni 10 m kõrguseni. Kui selle kõrguse järgi rekonstrueerida endist mereranda, saame Reiu jõe suudmes ca 0,5 km laiuse ja ca 5 km pikkuse rannavalli, mis moodustas pika kitsa saare, mille kõrgus oli 10-15 m üle praeguse merepinna. Valli taga ulatus vesi umbes Sindi mõisani, moodustades madala laguuni rannavalli ja Sindi mõisa vahelisel alal. Pärnu jõgi suubus sel ajal Sindi mõisa juures laguuni. Laguun oli kiviaja asukaile parimaks asukohaks, pakkudes häid kalastamisvõimalusi. Tänapäeval tuntud Läänemeri, antsalüseaegne sisejärv, tõmbus aga aastatel 5000- 4600 e. Kr. niivõrd kaugele tagasi, et laguun jäi kuivaks ja selle põhjas tekkis turvas. Maapinna langemisega Taani väinades hakkas põhjamerest pikkamööda sisejärve voolama soolane merevesi, mis tõstis viimase veetaset ja järve asemele tekkis Litoriinameri (praegune Läänemeri). Selle vesi tõusis ca 4000 aastat e. Kr. jälle umbes 10 m võrra praegusest merepinnast kõrgemale ja pika saare tagune laguun täitus uuesti veega. Vesi seisis seal kauem, võib-olla II aastatuhandeni e. Kr. Sellest järeldame, et tolleaegsetel kalur-küttidel oli võimalus elada saarel (rannavallil) juba alates antsalüseajast, ca 6600 aastat e.Kr, litoriinaajal ja isegi kammkeraamikakultuuri ajal. Kui meri taganes jälle Koksi ja Kembi vahelisele alale (kohalikud nimed) ja vee kõrgus oli jõudnud 8,5 meetrini, murdis Pärnu jõgi tõenäoliselt saarest (rannavallist) otse läbi ja hävitas suure osa endisest asulakohast, kandes samal ajal teele ette jäänud leide laiali ja osa oma põhja setitades. Koksi ja Waldhofi vahele oli aga vahepeal tekkinud ca 640 m kõrgune lame kõrgendik, mis polnud rannavall, vaid lääne- ja edelatuultega merepoolt üleskuhjatud liiva- ja mullamass, millest Pärnu jõgi ei saanud läbi murda. Jõgi pöördus oma sängiga loode poole, leides sealt pehmemaid maakihte ja rajas endale uue tee merre. Seda teame tänapäeval. Nii tekkis Pauka ehk Tammiste käär.
Arvatavasti võisid Pauka käär ja loodesse pöörduv suudmeala kujuneda alles kiviaja lõpul või hiljem. Seda näitab asjaolu, et seni pole allpool Pauka kääru leitud noorema kiviaja maaleide, küll aga tollesse ajastusse kuuluvaid leide Reiu jõe vasakult kaldalt. Võime teha järelduse, et nooremal kiviajal ulatus meri veel Pauka kääruni, kus polnud võimalik asulaid rajada.

Eelpool kirjeldatud rannavall (saar) ja rannajoon Reiu jõest mere poole olid eluasemeks tolleaegsetele kalur-küttidele. Seda tõendavad rikkalikud luu-, sarv- ja kiviriistade leiud. Leitud esemed on peamiselt kalastus- ja jahiriistad, väga vähe on igapäevaseid töö- ja tarberiistu.
Eeltoodust võib järeldada, et Pärnu jõgi ja jõgikond olid esimesteks aladeks, kuhu kalur-kütid elama asusid. Eriti nooremast kiviajast pärinevad tihedad juhuleiud kinnitavad meile veelgi selle väite tõepärasust.

Pärnu tekkimine

Teame, et asulad ja suuremad keskused on alati tekkinud kohtadesse, kuhu oli kerge juurde pääseda. Pärnu linna asukoht on hästi valitud. Siit läksid teed põhja ja lõunasse, itta ja loodesse, linn asus suure jõe suudmes ja oli ligipääsetav ka mere kaudu. Et esimesed asukad, kalur-kütid elasid Pärnu jõe suudmealal juba VIII saj. e.Kr., tõendavad arheoloogilised leiud 1967. a. Pärnu jõe paremal kaldal Pulli küla maa-alal. Arvata võib, et esimesed asukad elasid seal laialipillutatult, sõltuvalt toitumisvõimalustest. Esialgu tegeldi karjakasvatusega, hiljem lisandus põlluharimine.
Muinasajast pole Pärnu suudmealale jäänud mingit linnuse jälge. Üldse oli Pärnu jõe suudmesse sadama ehitamine kaunis lootusetu ettevõtmine, sest jõe suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ja tugevad edela- ning läänetormid sulgesid vahetevahel suudmeala hoopis. Lähim maalinnus - Soontaga, asus siit ca 45 km põhja pool soode ja rabade keskel.

Pärast Eestimaa vallutamist ristirüütlite poolt, tuli vallutajail oma võimu säilitamiseks püstitada mitmesuguseid sõjalisi toetuspunkte ja seda ka Pärnu jõe (Emajõgi) suudme lähedusse. Aastal 1251 ehitas Saare-Lääne piiskop Perona jõe (Sauga jõgi) suudme lähedale paremale kaldale oma peakiriku ja muutis asula oma residentsiks. Asula nimetati jõe järgi Peronaks. Aastal 1263 rüüstasid leedulased Saare-Lääne piiskopi asulat põhjalikult ja piiskop viis oma residentsi Haapsallu. Perona (Sauga ) jõgi jäi tollal piiriks piiskopi ja ordu maade vahele. 1265. a. ehitas orduvõim Pärnu jõe vasakule kaldale ordulinnuse, mille ümber arenes hiljem Uus-Pärnu. Endist Peronat hakati kutsuma Vana-Pärnuks.
Ordulinnus oli konvendihoone, kust valitseti algset sadamat ja mis oli ühtlasi kaitse-eelpostiks nii Saare-Lääne piiskopkonna kui ka taanlastele kuuluva Harju-Viru vastu. Pärnu konvendihoone ehitati 14. sajandi algul ja oli esimeseks sedalaadi linnuseks Eestis. Konvendihoone ehitamise ajal valmis ka esimene eelkindlus. Kui hiljem ümbritseti Uus-Pärnu ala kivimüüriga, ehitati ka linnusele teine eelkindlus, et ühtlustada linna ja ordulinnuse kaitsesüsteem.

Esimesed sajandid olid linnale väga rasked ja ebakindlad. Linn kannatas feodaalidevahelistes võitlustes ja riikidevahelistes sõdades. Peale ordu ja piiskopivõimu sekkusid siinseisse asjadesse veele Taani, Poola ja Vene riik. Suuremaid sõdu oli Liivi sõda (1558-83), mille lõppedes Saksa ordu kokku varises. Eriti rasked ajad linnale olid poolakate ja rootslaste vahelised võitlused, kui linn korduvalt käest kätte käis. Sõdadega kaasnesid taudid, nälg ja tulekahjud, mis 15.-16. sajandil hävitasid linna peaaegu täielikult.
1629. a. Altmargi rahuga läks kogu Lõuna-Eesti ja ka Pärnu pikemaks ajaks jälle Rootsi riigi võimu alla. Linn oli viletsas seisus, elanike arv minimaalne. Põhilisteks elanikeks olid sakslastest kaupmehed, kes ikka veel toetusid vanadele ordu-aegsetele seadustele. Rootslaste arv oli linnas väike ja rahvastevaheline läbisaamine pidevalt halb. Eestlastel kui alamkihil polnud kodanikuõigusi. Administratiivselt kuulus Pärnu linn Liivimaa kubermangu. Kindralkuberner elas Riias ja kõik tähtsamad otsused tulid sealt.
17. sajandi lõpupole hakkas majandus pikapeale jalgu alla saama. Rootslastele olid siinsed alad kui viljaait, kust veeti teravilja välja ka siis, kui Pärnus valitses suur nälg (1695-97). 17. sajandil Rootsi riigivõimu alla minnes võttis Pärnu omaks Rootsi linnade ehitusmääruse. Säilinud dokumentidest võib lugeda, et 17. sajandil sillutati kõik Pärnu tänavad munakividega.
Linnamajanduse areng 17. sajandil andis tõuke ka uute elamute püstitamisele ja seda peamiselt tähtsamate linnatänavate äärde. Lääne-Euroopas valitses 17. sajandil barokk-arhitektuur, mis hakkas sajandi keskel tormiliselt levima ka Eesti linnades. Varasemad ehitused sel sajandil olid lihtsakoelised, hilisemad keerukamad. Hooned ehitati nüüd pika küljega vastu tänavat. Erilaadsed olid kaupmeeste majad. Need seisid lühema küljega vastu tänavat, esimesel ja teisel korrusel asusid elukorterid, laoruumid aga nende peal ja keldris.

Põhjasõda tõi Eesti- ja Liivimaale Vene keisririigi ülemvõimu. Samal ajal puhkes Pärnus katk, mis hävitas enamuse linnaelanikest. Linn oli majanduslikult jälle täielikult laostatud. Vene võimu otsusel jäi Pärnu endiselt kindluslinnaks. Siselinnas oli ehitustegevus võimude poolt takistatud, selle asemel arenesid eeslinnad. Umbes samal ajal lõpetati linnas rida kindlustustöid, mis rootslastel oli jäänud lõpuni viimata.
18. sajandi II poolel algas linnas jälle majanduslik tõus, mis jätkus ka 19. sajandi alguses. Need aastad olid Pärnule kaubanduslikuks õitseajaks. See lõppes kontinentaalblokaadi tõttu, mis katkestas olemasolevad kaubanduslikud ühendused. Olukord normaliseerus pärast 1812. aastat.
Suure muutuse Pärnu linna elus ja territoriaalses arengus tõi kindluslinna staatuse kaotamine 1834. a., kui kindlustusala ja hooned anti kroonu poolt linnale üle. Seejärel algas kindluslinna välimuse muutine. Vallikraavid täideti mullaga, linn sai juurde uusi vabu maa-alasid. Bastionid Saturn, Mars, Sol, Jupiter ja pool Mercuriust kadusid (Mercuriuse viimasest poolest sai hilisem Pärnu nn. Munamägi). Tänapäeval on veel tervelt säilinud Luna ja Veenuse bastionid neid ühendava valliga ja Tallinna värav Luna ja Mercuriuse vahel. Hilisemal ajal muudeti kõik muldsed künkad ja vallid parkideks ning puiesteedeks.

Kirjalikud andmed Pärnu sadama kohta on pärit 18. sajandi keskelt. Aastast 1369, kui Pärnu astus Läänemere kaubandusliitu - Hansa Liitu, sai linnast tähtis kaubasadam Tollal veeti Pärnust välja teravilja, metsamaterjali (puit, kasetoht, tõkat, laevatõrv), vaha, hülgerasva jne. Sisse toodi soolaheeringat, kalevit, villast riiet, õlut, veine, vürtse, klaasi jne. Suurem osa sisseveetavast kaubast läks transiitkaubana edasi Tartusse ja mujalegi. Siitkaudu kulges tähtis kaubatee Riiast Tallinna ja teine suurem tee Tartusse. Pärnu sai oma peamise sissetuleku tollimaksust. Tähtsamaks kaubaartikliks oli teravili.
Rootslaste tulevikukavaks oli Pärnu sadama väljaehitamine. Need plaanid jäid teostamata, kuna rootslastel tuli jälle sõdida venelastega. Aastal 1700 algas Põhjasõda. Venelased vallutasid Pärnu 1710. a. augustis. Sellega said venelased endale hea meresadama ja sobiva koha laevade ehitamiseks.
Linnas jäid endiselt valitsema saksa kaupmeeste Suur Gild ja käsitööliste Väike Gild, mis omavahel pidevalt tülitsesid. Seejärel moodustati valitsuse otsusel linna rahakassa kolleegium, kus mõlemal oli kaasarääkimise õigus. Linn hakkas tasapidi kosuma. Samal ajal hoidis valitsus alles tollid ja kaupade väljaveokeelu, mis pidurdas Pärnu linna kaubandust, toetades samal ajal kaht teist sadamat: St. Peterburi (1703) ja Liibavit (1263).
19. sajandi alguseks oli Pärnu kindluslinnana oma tähtsuse kaotanud ning kustutati 1834. a. Venemaa kindluste nimekirjast. Kindlustuste vöönd anti üle linnale ja laevasõiduteed ja sadamat võis raad komandandi sekkumiseta käsutada.

19. sajandi 40-ndate aastate alguses moodustati supelelu korraldav selts, kelle eesmärk oli muuta Pärnu merekuurordiks. 1837. a. paluti magistraadilt luba ehitada mererannale supelasutus. Luba saadi ja aasta hiljem ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. Suviti võtsid linnaelanikud seal sooje mereveevanne ja talviti töötas asutus saunana. Supelasutust kasutati küllaltki vähe, sest Pärnul puudus tol ajal raudteeühendus teiste linnadega ja kaugemalt suvitajaid ei käinud. Pealegi oli siis rannapargi asemel vesine heinamaa.
1882. a. alustati Rannapargi rajamist. 1860. a. avati Pärnu-Riia-Liibavi laevaliin. Kuid juba esimesel reisil sel marsruudil sõitnud aurik läks põhja. Kümme aastat hiljem seati siiski sisse regulaarne liiklus Pärnu ja Riia vahel.
1889. a. ostis Pärnu linn supelasutuse ning hakkas rajama sise-Venemaal arvestatavat kuurorti. 1890. a. ehitati supelasutus ümber. 1899. a. rajati lähedusse Rannasalong. Hoolt kanti puiesteede ja suvilate eest. Esimesed suvilad kerkisid Supeluse ja Promenaadi (praeguse Tammsaare) tänava piirkonda. Mere kaldale viis siis tee praegust Merepuiesteed mööda. Vees käidi väikeste onnitaoliste sõidukitega, mida vedasid merre ja tõid kaldale hobused. Suplemine maksis 10 kopikat. Päikest sel ajal ei võetud, pärast suplemist mindi kohe ära. 1903. a. alustas supelasutuses tööd vesiravi ja aasta hiljem ortopeediline osakond. Rannasalongis avati restoran ja üüritoad. Ehitati uusi suvilaid ja pansione. Promenaadi, Papli, Kaarli, Lehe ja Ussi (praeguse Side) tänava äärde rajati krunte isegi tasuta eeldusel, et sinna ehitataks nägusad aedade ja vähemalt 4 väljaüüritava toaga villad. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga villasid. Kõige paremad krundid haarasid jõukad kaupmehed: Ammended, Schmidtid ja Spechtid.

Pärast I maailmasõda Pärnu suvituselu soikus. Puust supelasutus oli maha põlenud. Rannaparki kaevati sõja ajal kaitsekraave.

Eesti Vabariigi ajal hakati mõtlema Pärnu kuurordi taastamisele. Kuurordielu elavnemise ajal käis Pärnus kõige enam väliskülalisi Soomest, hiljem olid ülekaalus rootslased. Pärnu tuntusele puhkepaigana lisandus kasvava ravikeskuse maine. Mudaravila töötas juba siis Tartu Ülikooli professorite käe all. Muda veeti kohale Saulepi mõisa lähedalt lahest.

Pärnu vanim ettevõte on Pärnu õlletehas. 1869. a. tegutses Lõuna-Eestis 89 pruulikoda, nene hulka kuulus ka Bliebernichti õlleköök Audru mõisas. Kuigi Bliebernichti baieri õlu võitis 1871. a. Riias põllumajandusnäitusel esikoha, ei rahuldanud üks pisike õlleköök energilist ettevõtjat. 1879. a. ostis E. Bliebernicht 5 500 hõberubla eest Pärnusse jõe äärde krundi ja ehitas vana rauavalukuuri ümber pruulikojaks. Pärast Eduard Bliebernichti surma jätkasid õlletootmist tema naine ja poeg. Äri edenes ja 1940. a. oli sinna kerkinud soliidne õlletehas. Õlletehase taastamist alustati pärast II maailmasõda. Nüüd on õlletootmine koondunud AS Pärnu Õlu kätte, mis loodi 1991. a.

Helmut Höövel

Pärnumaa. Artiklite kogumik. Koostanud Inna Põltsma, Aivar Kriiska jt. Pärnu, 1997.
Merelinn Pärnu. Pärnu linnavalitsuse väljaanne, 1998. a.
Kallas, E., Toht, A. Pärnu rajoon / Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn “Eesti Raamat” 1983


VAATAMISVÄÄRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
  Tallinnast saab taas helikopteriga Helsingisse
(11.08.2011)
 
  Estonian Air kasvas ligi 20% ning kuulub maailma täpseimate lennufirmade hulka
(10.08.2011)
 
  Laevareis Peterburgi muutub mugavamaks
(09.08.2011)
 
  2010 aastal ööbis Eestis enam kui 2,1 miljonit turisti
(02.08.2011)
 
  Sügisest lendab Estonian Air ka otse Trondheimi
(15.07.2011)
 
Copyright © 2004 Hansalevi OÜ, eestigiid.ee