04:20 pühapäev, 24.09.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
PärnumaaLinnadPärnu
 
Vaatamisväärsused (1)
 
  Pärnu linn

PÄRNU LÄBI SAJANDITE
Pärnu on Edela-Eestis asuv 30 ruutkilomeetri suuruse pindalaga kuurortlinn ja majanduskeskus. Pärnu jõe paremal kaldal asuvad Ülejõe, Rääma ja Vana-Pärnu linnaosa ning vasakkaldal Kesklinna, Rannarajooni, Eeslinna ja Raeküla linnaosa.
Pärnu on juba pikki aastaid tuntud ka suvitus- ja kuurortlinnana ning kandnud ka Eesti suvepealinna nime. 1994. a. sai Pärnu jahisadam rahvusvahelistele nõuetele vastavust tähistava sinise lipu.
1998. a. seisuga oli Pärnus 6251 krunti pindalaga kokku 1504,1 ha.
Pärnus elab ligi 52 000 inimest. Eestlasi on neist umbes 75%, venelasi 19% ja muid rahvusi 6%.
Suurima töötajate arvuga ettevõtted ja asutused linnas on Maseko AS Pärnu Kalatööstus, AS Viisnurk, AS Salmo, AS Pärnu Marat, ETK Pärnu Kalamajand, AS Sanatoorium “Tervis”, AS Pärnu Kommunaal jt.
Pärnu suuremad hotellid on Rannahotell, Victoria, Bristol, Viiking, Pärnu ja Strand.
J. Lehtmets. Pärnu. Maalehe Raamat, Tln., 2000

Iidasukad Pärnumail

Praeguse Pärnumaa aladele asus inimene aastatuhandeid tagasi. Kunas see täpselt sündis, on üpris keeruline kindlaks määrata.
Teadlaste poolt 1967. a. Sindi lähistel Pärnu jõe paremal kaldal Pulli küla lähistel avastatud mesopoliitiline asulakoht on inimeste eksisteerimise tunnispaigaks. Kolmemeetrise settekihi alt leitud söe, tulekivi ja loomaluude uurimine radioaktiivse süsiniku meetodil määratleb, et nende vanus on umbes 9500 aastat. Teadlaste arvates kuulusid asukad lõuna poolt tulnud hõimude hulka.

Üldse on Pärnu jõe ja tema alamjooksu lisajõgede Sauga ja Reiu kallastelt leitud rohkesti luu-, kivi- ja raudesemeid. Nende kuulumine eri ajajärkudesse kõneleb inimasustuse järjepidevusest.
Vändra arst Martin Bolz (1868-1917), kes liikus ohtrasti maainimeste hulgas huvitus iidesemete leidudest. Ta avastas, et Pärnu jõe ümbrus on rikas kiviriistade poolest, eriti rohkesti oli põllutöödel juhuslikult välja tulnud kirveid ja talbasid. M. Bolz pani aluse nende kogumisele, registreeris need ja hiljem annetas oma hästikorrastatud kogu muuseumile.
Teadlaste poolt on kindlaks tehtud, et need kiviesemed on iseloomulikud kammkeraamika kultuurile, mida viljelesid arvatavasti soome-ugrilaste hulka kuuluvad küttijad ja kalastajad. Nad paiknesid Pärnu jõgikonna aladel III aastatuhende teisel poolel ja II aastatuhende algul e.m.a.

Rohked leiud Pärnu ja Reiu jõe alamjooksul ning Audru jõe piirkondades, mille hulgas esines ka raudesemeid, kõnelevad inimeste paiknemisest neil aladel I aastatuhande keskpaiku e.m.a.
Leiud lubavad oletada, et Pärnu mail toimus asustuse kiirem tihenemine umbes aastail 1000-1200, seda just piirkonna põhjaalal, kus neil aastail rajati Soontaga linnus.
Iidesemete ja aardeleiud, eelkõige Pärnu ja Sauga alamjooksu piirkondades, tunnistavad, et arvatavasti Sauga jõe suudmealadel tekkisid kaubitsemiskohad. Võib oletada, et nii sakslased kui ka Kesk-Eesti ja ka Läänemaa kihelkondade inimesed kasutasid Pärnu jõgikonna veeteid kaubitsemiskohtadele sõitmiseks.

Bernu - Perona - Pärnu

Jõgede olemasolu sai määravaks ka Pärnu linna rajamisel. Valinud aastatuhandeid tagasi oma elukohaks jõe suudmeala, jäid inimesed siia alatiseks.
On teada, et 1154. a. mainis Sitsiilia kuninga teenistuses olnud araabia rändur ja geograaf Abu Abdallah Muhammed al-Idrisi Bernu nimelist jõge. Ilmselt oli tegemist Pärnu jõega. XIII sajandil algas saksa rüütlite ja katoliku kiriku sissetung liivlaste ja eestlaste maile. Riia piiskopkonna sõjamehed, ristisõdijad ja ordurüütlid korraldasid mitu vallutusretke ka läänepoolsetesse maakondadesse - 1210. a. piirati Soontaganat, 1215 tehti pikk rüüsteretk Läänemaale. 1219. a. liitusid saksa vallutajatega veel taanlased ja 1220. a. ka rootslased. Kui 1224. a. Tartu langemisega kogu eestlaste alal võõraste kätte läks, sai Põhja-Eesti Taani kuningale, lõunapoolsemad maad aga jaotati Liivi ordu ja piiskoppide vahel. 1234. a. määras paavst legaat Modena Wilhelm Embecke jõest põhja ja lääne pool olevad alad Saare-Lääne piiskopkonnale, lõuna pool asuva maa-ala aga Liivi ordule.

Embecke (eesti keeles Emajõgi) ongi sama Bernu jõgi, mida meenutas al-Idrisi ning mis hilisemal ajal saab nimeks Pärnu. Embecke lisajõgi kandis neil aegadel Perona (Pyronowe) (eesti keeles arvatavasti Pärnjõe) nime, nüüd teame teda Sauga jõena. Tol ajal anti asulatele jõgede nimed, mille kaldal nad paiknesid. Nii sai oma nime ka Pärnu. Kas see tuleneb Bernu, Perona või Pärnjõest, on veel kindlaks tegemata.
Perona (Sauga) jõe suudmeala oli heaks sadamakohaks ning edelast kirdesse kulgevate teede soodsaks sõlmpunktiks, mistõttu Saare-Lääne piiskop Heinrich valis selle oma residentsi asupaigaks ja otsustas lasta siia ehitada peakiriku. 1251. a. kuulutas Heinrich Peronas (paikkonna nimetus jõe järgi) oleva kiriku piiskopkonna peakirikuks ja määras Perona, tänapäeva mõiste järgi Vana-Pärnu linna toomkapiitli asukohaks. 1251. aastat loetaksegi Pärnu linna asutamisaastaks.

Ka Liivi Ordule meeldis soodus sadamakoht Embecke suudmealal. Jõe vasakule kaldale rajati linus, mis sai komtuurkonna keskuseks.
Nii tekkis 13. sajandil Pärnu jõe kaldaile kaks asulat - paremale kaldale Sauga jõe suubumiskohta Perona (Vana-Pärnu), vasakule kaldale Embecke (Uus-Pärnu). Perona polnud kindluslinn, mistõttu langes sageli võõramaalaste rünnakute ohvriks. 1263. a. tungis linnakesse leedu vürst Trainate oma sõdalastega, röövis ja hävitas ning pani hooned põlema. Piiskop mõistis, et toomkapiitli asukoht on tema valduste lõunapiirile liiga lähedal ja võõrsõdalaste kallaletungiks soodus ja viis oma residentsi Haapsallu.
Peronasse hakkasid taas kerkima majad, kus elasid maaharijad ja kalurid, tema areng linnana jäi tahaplaanile. Perona rüüstamised ja põletamised jätkusid veel järgnevatel aastasadadel.

Samal ajal alustas ordu oma alale loss-kindluse ehitamist. Ordu suurmeister Konrad von Mandern nimetas lossi ees elavaid inimesi oma alamateks. 1265. a. mainiti Embecket esmakordselt komtuuri ürikus - “Nienlott thor Embecke”.
Embecke kasvas ja tugevnes. Ordulossi ümber rajati neljanurgeline müür. Hiljem kindlustati loss veel teise müüriga, mille nurkadesse ehitati tornid. Järgmisel sajandil tugevdati linnamüüre veelgi, ehitati juurde torne ja müüri ette kaevati kraav. Embecke muutus kindluslinnaks. XIV sajandi algul sai ta Riia linnaõiguse.

Embecke oli pidevas vaenus Peronaga. Tugevuse saavutamisega kasvas vaen ning püüd Perona endale allutada veelgi. See ka saavutati. 1318. a. dokumentides mainitakse “Embecke linnust, mida nüüd Peronaks kutsutakse”. Nii sai Pärnu oma esialgse nime Vana-Pärnult, see aga omakorda Sauga jõelt, mida tol ajal Pärnjõeks kutsuti (saksa keeles Pyronowe, Perona, eesti keeles Pärnjõgi). On teada linna pitsat, millel oli käsi ristiga ning võti, lisaks tekst “Secretum civitias nov Peron”.

Perona sõdade keerises

Ordulinna areng keskajal kujunes soodsaks. Asukoht jõesuudmes, kuhu oli rajatud sadam, võimaldas kaubanduse arenemist. Siia toodi vilja, puitu, lina, vaha Sakalast, Järvamaalt ja teistest Eesti paikadest, samuti Venemaalt. Siit viidi see läänepoolsetesse riikidesse. Sealt aga saabus vastukaubaks metalli, klaasi, villast riiet, vürtse, heeringat, soola, veini. XIV sajandi keskpaiku astus Perona Hansa kaubaliitu. Linn koos ordulossiga moodustas müüriga piiratud terviku. Müüris paiknesid kaitsetornid, sellest väljaspool oli kraav ja vall. Linnamüüri kirdeosas seisis ümar torn, millel oli mitu nime: Viljandi torn, Valge torn, Püssirohu torn. 1533. a. tulekahjus püssirohi plahvatas ja torn hävis. See aga taastati tugevdatud kujul ning sai nimeks Uus torn. Müüri kagunurgas asetses Punane torn ehk Punane vangitorn.
Linnamüüris paiknesid ka väravad - jõepoolsel küljel Jõe värav, Väike värav ja Gilditoa värav, idaküljel Viljandi värav, lõunaküljel Riia ja Ranna värav.
Pindalalt ja elanike arvult oli linn väike. Peaväljakuks oli turuplats, mida ümbritsesid ülikute elamud ja ametihooned. Kuna linn kuulus Hansa Liitu, oli linnas palju ladusid, kaubahoove ja poode. Linna edasiminekut ja kasvu pidurdasid kohalike feodaalide alatised tülid ja suured tulekahjud aastatel 1488, 1513 ja 1524. Ajalooürikutst on teada, et 1533. a. laskis Vana-Perona kirikuhärra Johann Droste oma sulasel ja teenijatüdrukul ordulinnale tuli otsa panna. Kõik puitehitised põlesid maha - ka arhiiv, kus oli talletatud linna ajalugu kolme sajandi vältel. Üheks selle teo põhjuseks oletatakse võimuvõitlust. Piiskopid Wilhelm ja Reinhold Buxhövden pürgisid mõlemad võimu haarama, kasutades nii vasallide kui ka palgasõdurite abi. Rivaalitsemisele tegi lõpu ordumeister W. von Plettenberg, kes andis oma toetuse Wilhelmile.

Katastroofiks kujunes Peronale ja tema elanikele Liivi sõda 1558-61 ning sellele järgnev periood. 1559. a. müüs piiskop Münchausen Saare-Lääne piiskopkonna Taani kuningale Friedrich II-le, kes selle omakorda kinkis avantüristist vennale Magnusele. 1561. a. läks osa piiskopkonnast Poola võimu alla, Peronas hakkas seda teostama asehaldur Heinrich von Dohna.
See ei tähendanud veel sõja lõppu. 1562. a. vallutas Perona Rootsi väepealik Claus Kristersson Horn oma sõjaväega. Poola kuningale truudust vandunud ordusakslased ja nende pooldajad võtsid rootslastest jagusaamiseks appi kavaluse. Rootsi ohvitseridele korraldati raehärra Claus Zinte majas bankett, kus rootslased purju joodeti, siis avasid äraostetud liivlastest palgasõdurid linnaväravad ning lasksid ordupooldajad ja nende sulased linna, kus korraldati rootslastele tapatalgud. Osaliselt õnnestus rootslastel lossi pageda ning avada sealt suurtükituli. Pikapeale loss alistus. Perona sai rootsivaenluse keskuseks.
1575. a. ilmusid Perona alla vene suurvürst S. Bekbulatovits ja vojevood N. Jurjev suure väega. Linn läks nende valdusse.
1582. a. haaras laastatud linna oma valdusse Poola kuninga staarost J. Liesnowolski. Sel perioodil keelati Vana-Peronas elamine ja kõigil kästi asuda uude linna elama. Enne aga kui jõuti käsku täita, algas Poola-Rootsi sõda.
1600. a. tungis Södermanlandi hertsog Karl Liivimaale ja alistas Perona. Hertsog keelas Vana-Peronas elamise. Linn oli sõdade tagajärjel laastatud, inimesed vaevatud. Lisaks näljale levis linnas katk. Elanikke säilis linnas vaid 36.
1609. a. vallutas linna rootslastelt oma valdusse Poola väejuht C.J. Chodkiewicz. Rahu kestis 1617. aastani, mil Perona hõivasid taas rootslased. 1629. a. Altmargis sõlmitud vaherahu põhjal allutati Lõuna-Eesti, ka Perona Rootsi kuningale.

Pärnu Rootsi valduses

Rootsi ülemvõimu algaastail oli Pärnu äärmiselt viletsas seisus - sõda oli teinud oma laastamistöö, tekitanud vaesust ja viletsust. Kaubandus linnas oli soikunud, paljud hooned purustatud, elanike arv ligi ¾ võrra vähenenud. Linn allus administratiivsaelt Liivimaa kubermangule, kindral-kuberner asus Riias. Tähtsamad asjad tuli ajada Riia kaudu. Pealegi valitses Rootsi ametnike ja kohalike saksa soost kaupmeeste vahel vaen. Rootslastest riigiametnikke oli linnas vähe, aga nad pidasid endid võimumeesteks. Saksa päritolu kaupmehed aga lugesid endid linna peremeesteks ja pidasid kangekaelselt kinni orduaegsetest õigustest ja tavadest. Eestlased, keda peeti alamkihiks ja kellel puudusid kodanikuõigused, olid hoopis tahaplaanile surutud.
Rootsi võim, lahkhelid rootslaste ja sakslaste vahel tõid lihtrahvale üksnes uusi koormisi, katsumusi ja häda. Rootsi valitsus kasutas vallutatud alasid rikkuste ja toiduainete väljaveoks. Teravilja väljavedu Eestist, ka Pärnu sadamast, ei lakanud isegi suure nälja aastail 1695-97.

Linnaelanikele tõi lisakoormust ka Pärnu muutmine kindluslinnaks.
Orduaegsed müürid ja kindlustused, mida oli küll mitmel korral uuendatud, ei olnud küllaldased üha areneva tulirelvastuse vastu. Rootsi valitsus ja sõjaväelaskond leidsid vajaliku olevat oma ida-alasid kindlustada. Eestis kavatseti rajada uus kindlustussüsteem Tallinnas, Narvas, Pärnus, Tartus ja Kuressaares. Uusi kindlustusi hakati ehitama prantslaste poolt käiku võetud bastionide süsteemis, mille arendajaks Rootsis oli arhitekt ja teadlane Erik Dahlberg, kes määrati Rootsi valitsuse poolt Liivimaa kindralkuberneriks. 1670. a. alustati Pärnus fortifikatsiooniinsener Paul Esseni kava ja juhtimise järgi kindlustuste ümberehitamist. Linn ümbritseti moodsate vallide süsteemiga, bastionide, raveliinide ja laia vallikraaviga. Kuna vanalinn oli kitsaks jäänud, siis laiendati territooriumi peaaegu kolmekordseks. Müürid ordulossi ja eeslinnade vahel lammutati. Linna keskuseks sai turuplats, mille ümber paiknesid ametihooned, rootsi ülikute ja raehärrade elamud. Linna peatänavaks sai Rüütli tänav. Tähtsaks tänavaks uues linnas oli ka Kuninga tänav, mis paralleelselt Rüütli tänavaga viis Riia väravast kuni Tallinna väravani. Põhja-lõuna suunas kulgesid Tallinna, Akadeemia, Pühavaimu ja Hospidali tänav.
Pärnu plaan 1696. aastast näitab, et linna ümbritsevasse valli oli rajatud seitse bastioni, mis kandsid taevakehade nimetusi: Venus, Saturn, Mars, Luna, Jupiter, Mercurius ja Sol. Väravaid linna pääsemiseks oli kolm: Riia, Vee ja Tallinna värav. Linna ümberkujundamine, väljaehitamine ja kindlustussüsteemide rajamine nõudis väga suuri kulutusi ja palju tööjõudu. Vahendeid andis osalt mõisatelt Rootsi riigile võetava tulu kasv, põhiliselt aga rahvale pandud uus maks.
Neil aastail (1668-90) tehti rootsi arhitekt Nikodemus Tessi kavandi järgi ümberehitusi ordulinnuses, kavatsusega muuta see akadeemiahooneks. Rootslased pidasid vajalikuks piiriäärses Tartus tegutsenud ülikool üle tuua Pärnusse. Kuna aga ümberehitused lõputute sekelduste ja häirete tõttu venisid, avati ülikool 1690. a. taas Tartus. Remonditud hoone jäi tühjaks ja seda kasutati laona. Kui 1699. a. kasvanud sõjaohu tõttu tekkis äärmine vajadus ülikool ikkagi Pärnusse tuua, ei olnud hoone korras. Rekonstrueerimistööd võttis enda peale kindralkuberner E. Dahlberg, kes oli 1696. aastast ka ülikooli kantsleriks. 1699. a. sügisest aastani 1710 töötas ülikool Pärnus “Academia Gustavo-Carolina” nime all.

Pärnu Põhjasõjas ja Vene riigi võimu all

Venemaa poolt Rootsile sõja kuulutamisega 1700. a. augustis puhkes Euroopas 21-aastane Põhjasõda. Eestimaa ja Liivimaa tõmmati selle keerisesse, sõjamasina purustuste alla sattus ka Pärnu. Sama aasta septembri lõpus koondusid Vene väed Narva alla, et hõivata rootslaste peakindlus. Omadele ruttas appi Rootsi kuningas Karl XII oma sõjaväega. Laevadel suunduti Tallinna ja Pärnusse, sealt kiirustati edasi Narva alla.
Karl XII kiirustamisest on rahva hulgas legend, et kui kuningas läbi Rüütli tänava kihutas, kaotanud tema hobune ühe oma raudadest. See kinnitatud maja räästasse, mille juures raud leitud. Praegugi on sidesõlme haldushoone (Rüütli 21) räästas nn Rootsi kuninga hobuseraud.
Novembrikuus said Rootsi väed Narva all lüüa. Ka Poltaava all said rootslased kaotuse osaliseks, 1710. a. juulis Riias aga kirjutasid alla kapitulatsiooniaktile. Selle põhjal võisid sõjaväelased koos relvastusega ja eraisikud soovi korral koos varandusega linnast lahkuda. Aadlikele ja linnakodanikele säilitati nende privileegid ja õigused. Omalt poolt lubasid nad olla ustavad alamad ja mitte tegutseda tsaarivõimu vastu.
15. mail 1710. a. lahkus Rootsi garnison linnast. Neid oli 120 meest, kaasas 12 lippu ja 4 polgukahurit. Vallutajaile jäi 200 kahurit, hulk pomme, püssirohtu ja sõjavarustust. Põhjasõda kestis veel ligemale 11 aastat, kuid Pärnut sõjategevus enam ei puudutanud. Sõjakoledus ja sellega kaasnevad hädad jätsid Pärnule tugeva jälje. Linna 1027 elanikust suri katku 577, eeslinna 643 elanikust 574, peale nende suri katku veel hulganiselt garnisoni sõdureid ja sõjapõgenikke, katk mõllas edasi veel pikka aega. Kurnava sõja tulemuseks oli majanduslikult laostatud linn.
Sõja tulemusena liideti kogu Eesti ala Vene impeeriumiga. Linn pakkus Vene riigile huvi eelkõige hea sadama ja laevaehituspaigana. Pärnus jäid kehtima endised tavad ja harjumused. Linna eesõigustatum kiht, sakslastest kaupmehed, kuulusid Suurde gildi ja jäid endiselt võimumeesteks, sest just neist said raeliikmed. Tülid gildide vahel olid pidevad.
Vaen gildide vahel lõppes alles 1758-60. aastal. Siis tasakaalustus rae valitsus, olukord linnas hakkas paranema, hoogu võttis kaubandus. Kaubanduse areng ja sadama tegevus tõi endaga kaasa vabrikute, tehaste ja töökodade rajamise linnas. Hakati ehitama saeveskeid, parkima nahka, pruulima õlut. Vana-Pärnu kaluriküla liideti linnaga. Teine uus linnaosa tekkis Rääma rüütlimõisa maile. Erinevate linnaosade paremaks läbikäimiseks ja ühenduse pidamiseks ehitati kaupmeeste eestvõtmisel ja kuludega Pärnu ja Sauga jõele nn. nahksillad. Kuna sillad rajati vahetult veepinnale, kasutati neid ka laevade laadimiseks.
Kaduma hakkas Pärnu tähtsus kindluslinnana. 1830-ndatel aastatel osa muldvallist tasandati ning enamus vallikraavist täideti. Kindlusala koos hoonetega, samuti valli tasandamisel ja kraavi täitmisel saadud lisamaa anti linnale. 1850-ndatel aastatel ehitati jõesuudmesse kivimuulid, et kaitsta laevasõiduteed ummistuste eest ja hoida see merelaevade sissesõiduks jõesadamasse lahti.
Väga tähtsaks linna arengu jaoks sai linna lülitamine raudteesüsteemi. 1896. a. saadi läbi Mõisaküla ja Valga raudteeühendus Riia, Tartu ja Pihkvaga, hiljem veel Viljandi kaudu Tallinnaga.
Ometi oli Pärnu hiilgeaeg eksportsadamana möödas. Kaupu hakati Pärnu asemel suunama Riiga ja Tallinna, kuna neil linnadel oli parem raudtee- ja maanteeühendus. Teravilja väljavedu soikus seoses üha enam areneva karjakasvatusega. Linakauplemise halvasid kõikuvad hinnad. Pärnus hakkas üha enam edenema töös.

Pärnu - kuurortlinn

19. sajandi alguseks oli Pärnu kindluslinnana oma tähtsuse kaotanud ning kustutati 1834. a. Venemaa kindluste nimekirjast. Kindlustuste vöönd anti üle linnale ja laevasõiduteed ja sadamat võis raad komandandi sekkumiseta käsutada.
19. sajandi 40-ndate aastate alguses moodustati supelelu korraldav selts, kelle eesmärk oli muuta Pärnu merekuurordiks. 1837. a. paluti magistraadilt luba ehitada mererannale supelasutus. Luba saadi ja aasta hiljem ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. Suviti võtsid linnaelanikud seal sooje mereveevanne ja talviti töötas asutus saunana.
Supelasutust kasutati küllaltki vähe, sest Pärnul puudus tol ajal raudteeühendus teiste linnadega ja kaugemalt suvitajaid ei käinud. Pealegi oli siis rannapargi asemel vesine heinamaa. 1882. a. alustati Rannapargi rajamist. 1860. a. avati Pärnu-Riia-Liibavi laevaliin. Kuid juba esimesel reisil sel marsruudil sõitnud aurik läks põhja. Kümme aastat hiljem seati siiski sisse regulaarne liiklus Pärnu ja Riia vahel.
1889. a. ostis Pärnu linn supelasutuse ning hakkas rajama sise-Venemaal arvestatavat kuurorti. 1890. a. ehitati supelasutus ümber. 1899. a. rajati lähedusse Rannasalong. Hoolt kanti puiesteede ja suvilate eest.
Esimesed suvilad kerkisid Supeluse ja Promenaadi (praeguse Tammsaare) tänava piirkonda. Mere kaldale viis siis tee praegust Merepuiesteed mööda. Vees käidi väikeste onnitaoliste sõidukitega, mida vedasid merre ja tõid kaldale hobused. Suplemine maksis 10 kopikat. Päikest sel ajal ei võetud, pärast suplemist mindi kohe ära. 1903. a. alustas supelasutuses tööd vesiravi ja aasta hiljem ortopeediline osakond. Rannasalongis avati restoran ja üüritoad. Ehitati uusi suvilaid ja pansione. Promenaadi, Papli, Kaarli, Lehe ja Ussi (ptaeguse Side) tänava äärde rajati krunte isegi tasuta eeldusel, et sinna ehitataks nägusad aedade ja vähemalt 4 väljaüüritava toaga villad. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga villasid. Kõige paremad krundid haarasid jõukad kaupmehed: Ammended, Schmidtid ja Spechtid.
Pärast I maailmasõda Pärnu suvituselu soikus. Puust supelasutus oli maha põlenud. Rannaparki kaevati sõja ajal kaitsekraave.

Eesti Vabariigi ajal hakati mõtlema Pärnu kuurordi taastamisele. 1921. a. välja kuulutatud uue supelasutuse projektide võistlusele laekus 9 tööd, millest parimaks tunnistati arhitektide E. Wolffeldti ja A. Nürnbergi projekt. 4 aastat hiljem kuulutati välja uus võistlus ja lõpuks ehitati supelasutus valmis 1927. a. E. Wolffeldti, A. Nürnbergi ja O. Siinmaa projekti järgi. Samal ajal asuti hoolega parki ja supelranda korrastama. 1929. a. ostis supelselts rikka kaupmehe H. Ammende villa ja avas seal suvekasiino ja uhke restorani. 1937. a. ehitati arhitektide Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekti järgi Rannahotell. Kuurordi 100. sünnipäevaks avas uksed Rannakohvik, mille projekteeris taas Olev Siinmaa (Pärnu oma mees).1938. a. ehitasid rootslased hotelli “Vasa”, milles asub nüüd sanatoorium “Sõprus”.
Liivarand oli jagatud kolme ossa. Otse Rannakohviku ees oli üldplaaz, kus tohtis viibida vaid korrektses supelkostüümis. Seda kontrollis sidemega ringi jalutav rannavalvur. Tänapäevases kostüümis päevitajad oleks kohe koju saadetud. Üldplaaźist muuli poole jäi naisteplaaz ja Raeküla pool asus meeste rand. Naiste plaaźilt viis pikk vaiadel sild merre, kus asusid supelonnid. Samasugune sild ja supelonnid asusid ka meeste plaazil. Üldplaaźilt läks vette sild, kust üüriti süstasid. Seda teenust kasutati väga palju. Sügavamas vees oli ankrutega kinnitatud parv, kust oli mõnus vette hüpata.
Enne II maailmasõda kuulus Pärnu juurde iluduskuninganna ja rannamissi valimised. Kord võitlis tiitli Hella Talvik, luuletaja Heiti Talviku kaunis õde.
Kuurordielu elavnemise ajal käis Pärnus kõige enam väliskülalisi Soomest, hiljem olid ülekaalus rootslased. Pärnu tuntusele puhkepaigana lisandus kasvava ravikeskuse maine. Mudaravila töötas juba siis Tartu Ülikooli professorite käe all. Muda veeti kohale Saulepi mõisa lähedalt lahest.

Juba enne I maailmasõda elas Pärnus 6 kutselist pillimeest, kes andsid suvemuusikakontserte. 1936. a. ehitati randa Olev Siinmaa projekti järgi kõlakoda ning suvemuusika toodi kesklinnast sinna üle.
Ajalooline Rannasalong oli aastakümneid Pärnu kuurordi kultuurikeskus. Siis kandis see nime Kuurordi klubi. Eesti iseseisvumise järel vahetas Rannasalong korduvalt rentnikku ja ilmet. 1996. a. omandas salongi rendiõiguse Tartu firma Tukuklubi. Pärast ümberkujundusi avas salong uksed nime all “Vilets Elu-La Perra Vita”. Pakutakse mitmekülgset meelelahutust: kontserte, näitusi, stiiliõhtuid, tantsupidusid, salongiõhtuid elava muusikaga.
Pärnu vanim ettevõte on Pärnu õlletehas. 1869. a. tegutses Lõuna-Eestis 89 pruulikoda, nene hulka kuulus ka Bliebernichti õlleköök Audru mõisas. Kuigi Bliebernichti baieri õlu võitis 1871. a. Riias põllumajandusnäitusel esikoha, ei rahuldanud üks pisike õlleköök energilist ettevõtjat. 1879. a. ostis E. Bliebernicht 5 500 hõberubla eest Pärnusse jõe äärde krundi ja ehitas vana rauavalukuuri ümber pruulikojaks. Pärast Eduard Bliebernichti surma jätkasid õlletootmist tema naine ja poeg. Äri edenes ja 1940. a. oli sinna kerkinud soliidne õlletehas.
Õlletehase taastamist alustati pärast II maailmasõda. Nüüd on õlletootmine koondunud AS Pärnu Õlu kätte, mis loodi 1991.





VAATAMISVRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee