 |
Muinaslinn Pada jõe 16-18 m kõrgusel idakaldal jõe ja sellesse kirdest suubuva orundi vahel. Tüübilt neemiklinnus, mis laiema loodusliku nõoga praeguse Tallinna-Peterburi maantee kohal oli eraldatud põhja ja kirde suunas jätkuvast kõrgemast kaldapealsest.
Linnuseõu, pikisuunaga kirdest-edelasse, hõlmab umbes 11 000 ruutmeetrit; seda ümbritseb vall kõrgusega siseküljel 1-2 m, kirdeküljel kuni 3 m. Kaguküljel on vall osaliselt varisenud. Kaevamistest kaguküljel nähtub, et nii valli välis- kui sisekülg olid kuivmüürid, kuna sisemus moodustus liivast, milles oli - eriti alumises osas - rohkesti kive. Postiaugud valli siseküljel pärinevad arvatavasti valliga liitunud palkrajatistest; poste ja muid palke oli ka valli sees. Linnuse idanurgas on läbi uuritud ja osaliselt restaureeritud ligi 2 m laiune väravakäik, mille mõlemal küljel oli nagu Varbolaski postidega toestatud kuivmüürsein. Kivimüür oli laotud ka väljastpoolt väravakäiku suubuva tee välisküljele.
Kultuurkihis, peamiselt valli sisejalami vööndis, on eristatavad kaks eriaegset kihistust, millest ülemine on valliga samaaegne, sisaldades vähesel määral 11. - 13. sajandi leide. Alumine kihistus, mis on hälgitav osalt ka valli all, pärineb 7.(8.) - 10. sajandist, mil linnamäe ala oli osa ulatuslikust muinasasulast. Õuelt on leitud elamutest pärinevaid ahjuvaresid ja kividest laotud seinaaluseid. Osa ahjuvaresid on märgatavad maapinnal madalate kühmudena.
Arheoloogilised kaevamised 1979, 1983-86 (T. Tamla).
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
