07:58 pühapäev, 09.08.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
HarjumaaLinnadTallinnTänavadToom-Kooli
  Toom-Kooli 6 (Toomkirik)

Toomkirik Toom-Kooli t. 6

Toomkirik on praeguse kuju saanud pärast mitmeid ümberehitusi. Arvatavasti kohe pärast Tallinna vallutamist taanlaste poolt 1219. a. ehitati Toompeale ajutine puukirik (mainitud esmakordselt 1233. a.). Esimese kivikiriku rajamist on seostatud dominiiklaste saabumisega Toompeale 1229. a. Kloostrikeskuse rajamiseks said mungad ja nendega ühinenud Tallinna piiskop ehituskrundi Mõõgavendade ordult Väikese linnuse põhjapoolsesse naabrusse. Dominiiklaste tegevus seiskus poliitiliste intriigide tõttu ootamatult 1233. a. Tõenäoliselt ei olnud mungad lahkudes ehitustöödega jõudnud kiriku alusmüüridest kõrgemale. Senistel andmetel kujunes pikihoone järgnevalt ühelööviliseks võlvimata ruumiks. Praegusest kitsam võidukaarega koor oli põhiplaanilt nelinurkne, välislaius umbes 11,5 m (andmed võimalikust koorilõpmikust puuduvad). Kloostrikirikuks kavandatud, kuid tegelikult ilma klausuurita peakirikuks kohandatud hoone valmis alles 1240 ja kuulutati kuningas Valdemar II poolt Neitsi Maarjale pühitsetud toomkirikuks (matrix ecclesiae). Võimalik, et esimene käärkamber koori põhjaküljes ehitati alles 13. sajandi kolmandal veerandil ja koosnes kahest vööndkaarega seotud servjoonelisest võlvikust, kus vööndkaare põhjapoolne ots toetus lühikesele kolmiksambale, mille baasi kaunistavad nurgalehed (siirdati hiljem käärkambri rekonstrueerimisel (käärkamber II) lõunaseina paksendmüüri täiteks.
Arvatavasti juba 14. sajandi alguses asuti tagasihoidlikku kirikut suurendama. Alustati kooriruumist, mis ehitati avaramaks ja kujundati eriti dekooririkkaks (suurem osa raiddetaile hävis Toompea hiidtulekahjus 1684). Suurendatud koor jagunes koorikvadraadiks (sisemõõtmed umbes 10 x 10,5 m) ja lõpmikuks (umbes 10 x 2,5 m), mis hiljem rekonstrueeriti polügonaalseks. Tänini säilinud suur peavõlvik ehk koorikvadraat on kaetud tellistest laotud domikaalvõlviga, toetub tellistest kilpkartele ja on liigendatud kaheksa mõigasroidega (anal. Vestfaali võlvidega). Koorilõpmik kaeti arvatavasti laia baldahhiinkaarega (anal. tsistertslaste Fontenay tüüpi kooriga). Harukordsed on võlvisiiludesse paigutatud paest veesülitid võlvipealse kuivatamiseks. Kujult on need faasitud nurkadega kuubikud (vrd. Karja ja Pöide kirikus). Võlvikud seoti laia tribuunikaarega, mille mõlemad otsad toetuvad pikale astmeliselt ahenevale rippliseenile ja seda kaunistavatele sambakestele. Koorikvadraadi läänepoolsetes nurkades on osaliselt säilinud erandliku kujuga eendtoed - kõrgele nurgapostile asetatud tüsedad nurgapiilarid, mille servasüvendisse oli paigutatud ümarsammas (vrd. Karja kirikus). Eendtugede paigaldamisel raiuti koori mõlema külgseina seespoolset müüripinda umbes 60 cm õhemaks, asemele laoti uus müürivooder. Samaaegselt paksendati mõlemat õhukeseks jäänud seinamüüri välisküljelt. Järgnevalt seoti vertikaalselt kihistunud külgseinad kooriruumi uute idapoolsete müürilõikudega. Kooriruumi avardamisel laiendati ka võidukaart ja ehitati uuesti ümber käärkamber (käärkamber II) koori põhjaküljel.

Pärast uue koori valmimist tööd ajutiselt seiskusid (arvatavasti seoses asehaldur J. Kanne korraldusega Tallinna linnamüür välja ehitada), kuid tõenäoliselt juba 1320.-ndatel aastatel rekonstrueeriti vananenuks osutunud koorilõpmik polügonaalseks (5/8; anal. katedraaligootikaga). Arvatavasti koorimeistri osalemisel laoti võlv ja kilpkaared ka seekord tellistest, liigendati kuue paest mõigasroidega ja seoti ümara dekooririkka päiskiviga (anal. Karja ja Pöide päiskiviga). Märkimisväärsed on kaks sisemist veesülitit (taaskasutatuna pärinevad endisest lõpmikust), osutades nagu päiskivi taimdekoorgi otseselt koorimeistrile. Motiivilt uudsed on polügooni kuus roidetuge - need on teravaks rihvatud otsaga rippsambad (esineb osaliselt Gotlandis).
Hiljemalt 14. sajandi teise veerandi algul alustati 4-traveeliseks pikendatud ja kolmelööviliseks laiendatud pikihoone rajamist (eeldatav laius umber 23 m on tuletatud põhjalöövis paljandunud vundamendimüüri põhjal, pikkusele osutavad servakolonettidega arkaadikonsoolid kesklöövi lääneseinal). Lähemad andmed ehituse käigust ja peatsest seiskumisest puuduvad. Kasutamata jäid ilmselt ka geomeetriliseks redutseerunud vormiga kaheksatahulised rippkonsoolid (nn. pliiatskonsoolid), mis varem valminuina leidsid hiljem koha nüüdse pikihoone nurkades (anal. Turu toomkiriku kesklöövis, hiljem ka Padise kloostri kirikus).
Ehitustöid taasalustades loobuti senisest projektist ja anti pikihoonele nüüdsed mõõtmed (laius umbes 29 m). Otsustavaks osutus arvatavasti Valdemar IV Atterdagi saamine Taani kuningaks, kes toomkirikut kuni Põhja-Eesti loovutamiseni 1346. a. majanduslikult korduvalt toetas.

Ilmselt pidurdas alustatud töid Jüriöö ülestõusuga seotud poliitiline murrang - kirik valmis alles 15. sajandi teisel veerandil. Esmalt püstitati põhjaküljelt alates seinamüürid, nendega koos keerdtrepp kiriku kagunurgas pääsuks koorile ja kesklöövi otsamüüri paksendus (nn. lääneehitis). Järgnevalt (juba 14. sajandi teine pool) lammutati senine pikihoone ja püstitati 4-tahulised arkaadipiilarid koos talumikonsoolidega külglöövide vööndkaartele ning lõpuks akendeta kõrgseinad (valgmikuni jõuti hiljem). Märkimisväärne on läänesein, kus portaal puudub ja mis on kesklöövi ulatuses paksuselt kahekordistunud (umbes 3 m). Müüripaksenduse lõunaküljel on avar keerdtrepp, trepist põhja pool paikneb II korrusel väike kahevõlvikuline ruum (arvatavasti kuningakabel) ja korrus kõrgemal kirikusse avanev empoor (nüüdne oreli varuruum), mis algselt täitis valitsejarõdu ülesannet. Kirjeldatud nn. lääneehitis (sks. Westwerk) osutab vanale traditsioonile kuningavõimu rõhutatud positsioonist ning kaitstusest kirikus. Pikihoone külgseinte kujunduses domineerivad geomeetriliselt lihtsustatud kolmikkonsoolid (vrd. Gotlandi konsoolitüübiga 14. sajandi I v.). Neid iseloomustab suur keskkonsool, mille põhiskeem koosneb kolmnurgale toetuvast trapetsist (vrd. Padise kloostri konsoolidega). Pikihoone nurkades paiknevad sekundaarsetena nn. pliiatskonsoolid. Mõlemas külgseinas on kaks sümmeetriliselt paigutatud, kuid erineval ajal valminud portaali (edela-, loode- ja kirdeportaal arvatavasti 14. sajandi neljandast veerandist ning peaportaal kagus 15. sajandi teisest veerandist). Tõenäoliselt oli põhjasein algselt suletud ja sealsed portaalid toodi lõunaseinast uue portaali valmimisel. Peaportaal on neljaastmeline (Profiilis vaheldub ümarvööt mandelvöödiga)., talum sirgjooneline (vrd. Katariina ja Pirita kloostri kiriku peaportaaliga). 1430.-ndate aastate lõpul ehitati valmis valgmik koos väikese kaheksatahulise kellatorniga idaviilul ja suur väliskantsli ärkel läänefassaadil. Samal ajal kaeti kõik kolm löövi servjoonvõlvidega, mida liigendavad laiad profileeritud vööndkaared (anal. Tallinna raekoja ja padise ning Pirita kloostri vööndkaartega). Perioodi lõpuks sai käärkamber nüüdse suuruse (käärkamber III), kujundati kahevõlvikuliseks, kus vööndkaar toetub nagu pikihooneski kolmikkonsoolidele. Loodenurka ehitati keerdtrepp võlvlaele, kirdenurka kamin, põhjaseina piscina ja ehisraamistikuga aknad (osaliselt säilinud).
15. sajandi teisel poolel ehitati kirdeportaali ette Püha Jüri kabel ja raidportaaliga edelakabel (võlvid hävinud). Juurdeehitised lõunaküljel said praeguse lahenduse 17. ja 18. sajandil.
Toompea hiidtulekahjus 1684. a. põles kirik müürideni paljaks.
1686. a. taastatud kirikus oli valdav osa raiddekoori rikutud, hulk hauaplaate purunenud ja puust sisustus hävinud. Säilisid hauamonumendid kooris.
Viimasena valmis 1778-79 barokkvormides torn kesklöövi läänevõlviku kohal (proj. C. L. Geist).

Sisustuses on hauaplaate ja -plaadifragmente 13. - 18. sajandist (riiklikult kaitstud 27), O. Ryningi epitaaf (1594, H. v. Aken), P. De la Gardie sarkofaag ja epitaaf (1596, A. Passer), C. v. Tiesenhauseni sarkofaag (16. saj. lõpp, A. Passer), G. v. Horni sarkofaagi osad, O. v. Uexkülli hauaplaat (mõlemad 1601, A. Passeri töökoda), R. Rosenkrantzi sarkofaag (1623, A. Passeri töökoda), J. Hastferi epitaaf (1676, N. Millich), O. R. v. Taube ja F. v. Ferseni sarkofaag (17. saj. lõpp, K. G. Stockenberg), O. W. v. Ferseni sarkofaag (18. saj. algus), kantsel (1686, Chr. Ackermann), peaaltar (1694-96, N. Tessin jun. kavand, Chr. Ackermanni teostus), altarimaal (1866, E. v. Gebhardt), võidukaare Kolgata-grupp (1697, H. Berents, H. Martens), Patkulite loozh (18. saj. algus), Manteuffelite loozh (u. 1750), pingistik ja oreliväär (u. 1700), kaks suurt tornikella (1685, D. Riedeweg), kaks väikest tornikella (1779, C. J. Hammerbeck), kaks seinabraad (16. ja 17. saj.), seitse kroonlühtrit (17. saj.), S. Greigh`i hauamonument (1788), F. v. Tiesenhauseni mälestusobelisk (1805), A. J. v. Krusensterni ja J. v. Taube hauamonument (1846), 197 vapp-epitaafi (17. - 20. saj., riikl. kaitse all 57), orel (1914, W. Sauer).

Villem Raam, Boris Dubovik
Eesti arhitektuur I. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993


 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee