18:19 pühapäev, 20.10.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
HarjumaaLinnadTallinnTänavadPühavaimu
  Pühavaimu 2

Pühavaimu kirik Pühavaimu t. 2

Ainus põhikujul säilinud 14. sajandi sakraalehitis Tallinnas. Kuulus samanimelise seegi juurde, mõnikord nimetatud ka rae kabeliks.

Koosneb massiivsete paemüüridega 2-löövilisest pikihoonest (36,3 x 13,5 m), selle põhjalööviga liituvast tunduvalt kitsamast ja madalamast nelinurksest kooriruumist (9,2 x 7,2 m) ning pikihoone lääneviilult kerkivast saledast 8-tahulisest tornist, mida kroonib rõdudega liigendatu barokk-kiiver. Tallinnas täiesti erandlike astmeliste otsviiludega pikihoonet katab järsukaldeline kivikatus. Erinevalt teistest kogudusekirikutest on kooriruumil all madal võlvitud kelder, mida ei ole ilmselt kasutatud krüptina.

Mainitud kaudselt alles 1316. a. ja otseselt 1319. a. (ecclesia sancti spiritus), rajati tõenäoliselt koos seegiga juba 13. sajandi esimesel poolel.
Ehituslik algkuju on teadmata. Põhimüüristiku ulatuses ühekorraga rajatud nüüdne koor ja pikihoone on püstitatud hiljemalt 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul. Tollal veel võlvimata jäetud kirik kaeti lameda puitlaega. Lihtsa kolmikkaarse raidraamistikuga väikesed ja kindluse laadselt kitsad aknad paiknesid suhteliselt kõrgel. Algkujul on neist säilinud lõunaseina läänepoolseim. Keldrist tingituna rajati koori põrand pikihoone põrandast tunduvalt kõrgemale. Põhjaseina ülaosas raidraamistuses kaubaluugiga varustatud katusealust kasutati laona. Käärkambrit ei olnud, arvatavasti puudus ka torn.
Kirik võlviti ja torn (esmamainitud 1363) püstitati tõenäoliselt 1360.-ndatel aastatel. Koori võlvimisel on teistkordselt kasutatud teadmata päritoluga prismakujulisi seinakonsoole, mis ruumi nurkadesse sobitamisel osaliselt ümber tahuti. Viie võlvikuga pikihoone servjoonvõlvid toetati rasketele neljatahulistele piilaritele ja trapetsikujulistele seinakonsoolidele. Võlvikud eraldati laiade teravkaarsete vööndkaartega. Reeglipärase plaanilahenduse aluseks valiti ruut: piilarid on ristlõikelt ja võlvikud (v. a. ida- ja läänepoolseimad) põhiplaanilt ruudukujulised. Lääneseinast konsoolina eenduv torn toetati pikihoonesse rajatud tugimüüridele. Koguduseliikmetele mõeldud pääs põhja- ehk pealöövi (palestiku ja arhivoldi kolmeastmelisust järgiva talumiga raidportaal) paikneb põhjafassaadi lääneosas. Seegielanike kasutatud kõrvallöövi siseneti väiksema ja lihtsama raidportaali kaudu lõunaseinas. Juba kõrggooti perioodil ehitati tunduvalt suuremaks ka esialgsed aknad, mis asendati mõõtmetelt tänaseni säilinutega. Neist põhjafassaadi lääne poolt teine aken tehti alles 19. sajandil pärast selle kohal asunud ärklitaolise väliskantsli lammutamist.

Kahelöövilisena on Pühavaimu kirik erand Tallinna kogudusekirikute seas, oma avarate löövidega meenutab profaanhoonete pidusaale, kuid erineb neist märksa arhailisema ruumimulje poolest.
Hoopis erandlik on pikiteljelt nihutatud kooriruumiga põhiplaaniline asümmeetria. Pea- ja kõrvallööviks jaotatud pikihoone on kavandatud täiesti teadlikult, lähtudes seegikirikute ehitustraditsioonidest. Pühavaimu kiriku ehituskunstilist ilmet kujundavatele põhielementidele leidub analoogiaid eelkõige Ojamaa arhitektuuris.

Aastatel 1433-34 kaeti esialgne tornikiiver tinaga. Kiivri põhjalikul parandamisel 1798. a. kuldas ja maalis seda Diderik van Katwijk. Lihtne raidportaal lõunaseina lääneotsas ja selle kohale kinnitatud hilisrenessanslik tekstitahvel (Arent Passer) on loodud 1597. a. 1630. a. paiku püstitatud (linna ehitusmeister Geiger Graff), 1684. a. põlenud ja 1688. a. eelkäijale lähedastes vormides taastatud (puuseppmeistrid Daniel Bickel ja Andreas Jahn, vasesepp David Häbener), elava kontuuriga hilisrenessanslik tornikiiver on Tallinnas vanim. Arvatavasti 17. sajandil rajatud ja 20. sajandil laiendatud käärkamber on kunstiväärtuseta. 1984. a. ennistati algsele lähedane välis- ja siseviimistlus (kunstiteadlane M. Lumiste; VRV).

Märkimisväärselt rikkalikus sisustuses on peaaltar (1483, B. Notke), võidukaare grupp (15. saj. I pool / 17. saj. algus), puitreljeef Püha Andreasega (1513) ja Virgiliuse-legendi teemal (umbes 1530), kantsel (umbes 1597), maalidega rinnatised pikihoone idaotsas (1650), põhja- ja lõunaväär (1660. aastad, E. Thiele? ja tema töökoda), lääneväär (17. saj. lõpp või 18. saj. algus), J. Soertsi (1635), B. Roterti (umbes 1642) ja Ch. Frosa (umbes 1650) epitaafid, kaheksa maali (17.-18. saj.). pingistik (17. saj. keskpaik, 18. saj.), kümme kroon- ja seinalühtrit (16. - 17. saj.), Maarjakell (1433, M. Seifert), kaks kella (1638, 1898).

Rasmus Kangropool
Eesti arhitektuur I. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee