|
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| |
Pikk 20 (Püha Kanuti gildi hoone)
Püha Kanuti gildi hoone Pikk t. 20 / Pühavaimu t. 5
Monumentaalne historitsistliku fassadiga ehitis Pika ja Pühavaimu tänava vahel. Mainitud esmakordselt 1326. a., mil kinnistu hõlmas kolmandiku praegusest. 1406. a. osteti laiendamiseks kirdepoolne elamu ja ehitati sellesse saal. 1802. a. liideti sellega veel üks elamu kirde pool. Ühise fassaadiga hõlmati hooned 1860.-ndate aastate keskel (proj. 1863, arhitektid N. P. Jegorjev, F. Kordes).
Pika tänava pool kolme-, Pühavaimu tänava pool neljakorruselise hoone fassaadid on tuudorstiilis, olulisteks dekoorielementideks raskepärased profileeringuga karniisid, akende ehisraamistused ja fassaadi kolmeks osaks jaotavad tugipiilarid (markeerivad varasemaid ehitisi). Pika tänava poolset fassaadi kaunistavad Püha Kanuti ja M. Lutheri figuurid. Pühavaimu tänava fassaad on tagasihoidlikum (seinale on kinnitatud kahe etikukivi ülaosa, millel on kujutatud Tallinna suur ja väike vapp).
Ümberehitusel säilitati saali algne asukoht hoone keskosas. Interjöörid olid kujundatud raskepäraste karniisidega.
Aastatel 1919-32 kasutas hoonet Tallinna Tehnikum. 1933. a. anti siseruumidele arh. E. J. Kuusiku projekti järgi funktsionalistlik. Praeguseks on ka see sisekujundus ümberehitustega likvideeritud.
Sulev Mäeväli
Eesti arhitektuur I. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993
Püha Kanuti gild - peamiselt saksa käsitööliste koondis Tallinnas. Asutati 13. sajandil. Ukse kohal on värviline bareljeef, mis kujutab koondise asutajat, kuningas Knut VI. (Knut VI oli Taani kuningas a. 1182-1202, kes teostas mitu retke Eestimaale). Siin korraldatakse iga aasta tore pidu: see on uute liikmete valimise ning Suur- ja Väikegildi ja Mustpeade vennaskonna vastastikku tervitamise päev. Räägitakse, et vanasti kestnud see pidu terve nädala, mis tihtipeale lõppenud kärarikaste orgiate ja isegi löömingutega.
Nüüd on see ammu möödunud lugu. Igivanade aegade mälestusena on tänapäevani säilinud ainult vana komme. Pidupäeval istuvad kõige kauem gildi kuulunud liikmed alati esimesele pingile ning lõunatavad ilma nugade ja kahvliteta, ja seda ühe traagilise sündmuse mälestuseks, mis selles saalis aset oli leidnud.
Kord olevat ühel pidulikul lõunasöögil keegi sepp prassimishoos hõbesepaga tülli läinud ja talle lauanoaga nii ettevaatamatult külje sisse löönud, et auväärt käsitööline rahvuslikult peolt otse surnuaeda kanti. Tapja muidugi hukati, aga et Revelis armastatakse esivanemate eksimusi järelpõlvedele õpetuseks meelde tuletada, siis peavad Püha Kanuti gildi vanemad sellest ajast peale sööma tseremoniaalsel lõunasöögil ainult sõrmedega.
A. Miljukov (1848).
|
|
|
|
|
