18:44 reede, 01.08.2014
HARJUMAA
HIIUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Linnad (6)
Mõisaküla, Suure-Jaani, Viljandi, Võhma, Abja Paluoja linn, Karksi-Nuia
 
 
Alevid (19)
 
 
Külad (143)
 
 
Vallad (7)
 
 
Vaatamisväärsused (51)
 
 
Viljandimaa

Viljandi maakond

Pindala: 3422, 49 ruutkilomeetrit
rahvaarv:  57818 elanikku
asustustihedus: 16,9
Maakonna keskus:  Viljandi
Haldusjaotus: linnad Mõisaküla 1151 elanikku, Suure-Jaani 1319 elanikku, Viljandi 20 718 elanikku, Võhma 1575 elanikku, Abja-Paluoja 1413 elanikku, Karksi-Nuia 2002 elanikku; 14 valda (Abja, Halliste, Karksi, Kolga-Jaani, Kõo, Kõpu, Olustvere, Paistu, Pärsti, Saarepeedi, Suure-jaani, Tarvastu, Vastsemõisa, Viiratsi).

Loodus
Viljandi maakonna valdavam osa asub Sakala kõrgustikul, äärealad aga paiknevad Võrtsjärve nõos (põhja- ja idaalad) ja Pärnu madalikul (läänealad). Sakala kõrgustiku aluspõhja vanema osa moodustavad kambriumi, ordoviitsiumi ja siluri ladestu kihid, mis maapinnal ei paljandu; need lasuvad kuni 400 m sügavusel. Nendel olevate devoni ladestu kihtide paksus ulatub 80-120 meetrini, suurenedes lõuna suunas.
Sakala kõrgustiku aluspõhjast paljanduvad keskdevoni ajastul tekkinud kihid. Paljandid paistavad silma kõrgete järsakutena ürgorgude ja nende lisaorgude nõlvadel. Tihti voolab neist välja allikaid, mis on uuristanud sinna suuri koopaid. Paljandeid leidub Viljandis, Loodis, Õisus, Abjas, Vana-Karistes, Karksis, Polli lähedal, Tarvastus ja Suislepa ümbruses. Neis väärib tähelepanu liivakivi värvus ja kihilisus, mis võimaldavad määrata nende settimise ajal olnud loodustingimusi ja kihtide koostist.
Maakonna territooriumi praegune vahelduv reljeef on kujunenud rohkem kui 300 miljoni aasta jooksul, see on keskdevonist kuni tänapäevani. Kõrgustikul on ülekaalus orud, mis on tekkinud enne viimast jäätumist, ning viimase jääaja jooksul moodustunud kõrgemad pinnavormid.
Viljandi ürgorg jaotab Sakala kõrgustiku kaheks - põhja- ja lõunaosaks, mis omakorda on liigestatud teiste vanade orgudega mitmesuguse suurusega lavadeks. Enamik ürgorge on tasase põhjaga lammorud. Orgude suudmealal leidub jääpaisjärvede setteid, millesse jõed on uuristanud endale kitsama oru. Ürgorgude lammidel on enamasti luhaniidud (näiteks Raudna luht), kuid kohati on need ka soostunud (näiteks Õisu soo). Ürgorgude veeri liigestavad arvukad lisaorud.
Kõige määravam nüüdisaegne reljeefi kujunemisel on olnud viimane jääaeg. Paksu mandrijää liikumise tagajärjel vana reljeef osaliselt muutus, juurde tekkisid uued pinnavormid - voored, oosid, otsamoreemid, künklik moreenmaastik ja moreentasandikud.

Sakala kõrgustiku valdavad pinnavormid on lainja reljeefiga moreentasandikud, mille äärealad madalduvad nendega piirnevate orgude suunas. Vana reljeef mõjustas mandrijää liikumise suunda, mida näitab Võrtsjärve nõo ja kõrgustiku servaalade voorestatus. Voored on seal rööbiti kõrgustiku nõlvaga ja vanade orgudega. Kolga-Jaani voorestik on loode-kagu- ja Suure-Jaani voorestik kirde-edelasuunaline. Viimati nimetatud voorte suhteline kõrgus on kuni 10 meetrit ja pikkus kuni 2,2 kilomeetrit. Taanduv mandrijää on tekitanud künkliku moreenmaastiku Holstre, Kärstna ja Tuhalaane ümbruses. Pinnavormide mitmekesisus loob seal kauneid maastikupilte. Küngaste ja künniste vahelistes nõgudes paikneb järvi. Suuremad suhtelised kõrgused on Paistu, Holstre ja Tornimäe ümbruses.
Jääsulamisveed kandsid taanduva mandrijää lõhedesse rohkesti liiva ja kruusa, mis moodustasid pikki ja kitsaid, jää liikumissuunaga rööbiti asetsevaid oose ehk vallseljakuid. Suuremad oosid asuvad Sakala kõrgustiku vanades orgudes, kus nende suhteline kõrgus on 10-12 meetrit. Kõrgeim on Sinialliku oos - üle 20 meetri. Varesemäed ja Kibe mäed on laiad lavaoosid. Väljaspool orge olevad oosid on madalamad - kuni 5-6 meetri kõrgused.
Mandrijää taandumine ei olnud pidev, vaid ajutiste pealetungidega. Millal Eesti ala vabanes jääst, missugune oli jää taandumiskiirus, kui vanad on mandrijää servamoodustised? Need küsimused on seni vaidlusalused.
Et jääserv taganes Skandinaavia mäestiku suunas, see on kagust loodesse, siis hakkas kõige enam vabanema Kagu-Eesti, millele järgnesid Sakala alad. Jääkattest vabanenud Sakala kõrgustik, mida piirasid veel liustikud, mattus sulavete alla ning tekkisid kohalikud jääpaisjärved. Nendes ladestunud setteid leidub isegi 83 m üle merepinna. Hilisemate ulatuslikumate jääpaisjärvede veed katsid vaid kõrgustiku äärealasid, ujutades üle Võrtsjärve nõo ja Pärnu tasandiku. Sakala kõrgustiku nõlvadel on näha kohalike jääpaisjärvede rannamoodustisi neljas tasemes. Jää-Võrtsjärvest voolasid veed Viljandi oru ja Navesti kaudu lääne suunas. Jää-Võrtsjärvele järgnes iseseisva Ürg-Võrtsjärve kujunemine. Sissevool järve oli idast ja väljavool läände - Balti jääpaisjärve Tänassilma ja Viljandi ürgoru kaudu. Sakala kõrgustiku põhjaosa tundus sel ajal saarena, sest oli igast küljest ümbritsetud vetest.
Balti jääpaisjärve veed ulatusid Sakala kõrgustiku loode- ja läänenõlvade jalamile ning ujutasid osaliselt üle ka mõned vanad - Raudna, Kõpu ja Halliste orud. Balti jääpaisjärve rannajoont märgivad rannikuluited ja rannavallid. Järve kõrgeimat taset - 39-42 meetrit üle merepinna - tähistavad Rääka, Labida, Maasika ja Sauga rannikuluited, Rääka ja Torga-Erne rannavall ning Letsi, Murru ja Saarepera murrutusastangud. Madalama tasemega rannajoont tähistavad Vanaõue, Muraka, Kivisaare ja Labida luited, mille jalami absoluutkõrgus on 36-39 meetrit.
Igijääst vabanenud aladel valitses karm subarktiline kliima, mistõttu hakkas polaaraladele levima iseloomulik tundrataimestik ja -loomastik. Siin elasid karvane ninasarvik, mammut, ürgpiison, põhjapõder ja pruunkaru, veekogudesse ilmus kobras.

Pärast Balti jääpaisjärve taandumist preboreaalse kliima staadiumil (umbes 10 000 - 9000 aastat tagasi) hakkasid tekkima sood ja levima kasemetsad, põhjapõdra asemele tulid ulukhobune ja tarvas.
Sel ajal kujunes ka Suur-Võrtsjärv, järve põhjaosas asuvad voored moodustasid saarestiku.

Järgmise, boreaalse kliima staadium oli soe ja kuiv. metsadesse ilmusid mänd ja seejärel lepp ning hirv ja metssiga, inimese juurde asus esimene koduloom koer.

Atlantise kliima (soe ja niiske) staadiumil rikastusid metsad sarapuu ja jalakaga, seejärel said ülekaalu tamme-segametsad (pärn, jalakas, künnapuu, sarapuu). Suurel arvul oli jahiloomi.

Järgnes uus jahenemine. Metsadesse ilmus kuusk ja jahifaunasse euroopa piison.
Meie ajaarvamise algul kadusid ulukhobune, seejärel tarvas ning I aastatuhande lõpul ka piison. Kuid selleks ajaks oli juba rohkesti koduloomi: veis, lammas, kits, kodusiga ja hobune. Viimasena tuli kodukass.
Maakonna madalalad, Võrtsjärve nõgu ja Pärnu madalik, olid pärast jääaega kaua üle ujutatud. Ürgorgudes olid veerikkad järved, neist paljud läbivooluga. Jõed olid suured. Veekogudes oli palju kalu.

Endistest veerikastest järvedest pole tänapäevaks paljusid enam olemas, sest järvi toitnud allikad on kuivanud, mõnede järvede veetaset on alandatud, jõgedest on jäänud vaid vähese veega ojad. Osa järvi on kinni kasvanud, paljusid ootab sama saatus. Sellele protsessile on tublisti kaasa aidanud inimene oma majandustegevusega.

Mets on veekogude kõrval olnud inimesele tähtis elukeskkond ja toidu hankimise koht. Mets on pidevas muutumises, muutuvad ja arenevad nii üksikud metsa moodustavad komponendid kui ka nende vahelised suhted ja seosed. Selles on peale looduslike tingimuste kaastegevad mets ise ja inimesed. Metsa muutumine kutsub esile muutuste ahela, mille tagajärjel võivad teiseneda kliima ja temperatuur, suureneda või väheneda päikese kiirgus maapinnale, suureneda või väheneda sademete hulk ja muutuda mõju tuultele.
Metsa kasvab Sakalamaa igas piirkonnas. Suuremad laaned on maakonna lääne- ja kohati ka kirdeosas. Igal pool leidub võsa. Viimasel ajal on väärtusliku metsa väljaveobuum põhjustanud suuremate metsade laastamist.

Ajalugu

VII aastatuhande esimesel poolel algas soe ja kuiv boreaalse kliima staadium. Aasta keskmine temperatuur võis olla isegi kõrgem kui praegu.
Vanimad asulakohad Viljandi maakonnas pärinevad keskmisest kiviajast (VIII aastatuhande keskpaik - IV aastatuhat e. m. a.). Need on varase mesoliitikumi asulakohad Võrtsjärve rannikul. Seal elasid küttijad ja kalastajad, kes oskasid töödelda kivi, luud ja puud.
VI - V aastatuhandel e. m. a. muutus kliima niiskemaks, algas atlantiline kliimaperiood, mis oli väga soodne taimekasvuks. Metsad laienesid, neis elutses rikkalikult loomi. Sellesse perioodi kuuluvad asulakohad paiknesid Navesti jõe kallastel. IV aastatuhande lõppu e. m. a. õpiti valmistama savinõusid.

Noorema kiviaja (III aastatuhat - II aastatuhande keskpaik e. m. a.) asulakohti on leitud Võrtsjärve kaldalt.
Neoliitikum jaguneb nagu mesoliitikumgi kahte arenemisjärku. Varases neoliitikumis (3000 - 2200 aastat e. m. a.) valitses küttimisel ja kalastamisel põhinev majandus; seda iseloomustab narva tüüpi keraamika ja tüüpiline, osalt ka hiline kammkeraamika. Õpiti paremini töötlema tööriistu, nagu lihvitud kivikirved ja -talvad, noole- ja odaotsad, noad, tulekivist esemed jne. Arenes luuesemete töötlemine. Jahil suurenes vibu osatähtsus, sest kasutati paremaid tulekiviteravikuga nooli. Täiustus kalapüügitehnika.
Sel perioodil arenesid hõimusuhted, tekkisid animalistlikud kujutelmad ja maagia.
Neoliitikumi hilisem järk (2200 - 1500 aastat e. m. a.) on silmapaistev selle poolest, et hakkasid levima koduloomade pidamine ja algeline maaviljelus, koos sellega nöörkeraamika ja silmaga kivikirveste (nn. venekirved) valmistamine. Selle aja asulaid on leitud Võrtsjärve kaldalt ja Pärstist. Kiviaja lõpul hakati valmistama tekstiilkeraamikat, s. o. savinõusid, mille välispinnal olid riidekoe jäljed-

Metalli kasutuselevõtmisega II aastatuhande keskpaiku e. m. a. lõppes meil kiviaeg ja algas pronksiaeg. Tegelikkuses oli see protsess pikaldane. Endiselt valmistati kivi- ja luuriistu, sest metallitöötlemise oskused ei tulnud ruttu, pealegi oli metalli raske saada. Alles 10. - 7. sajandil e.m a. (nooremal pronksiajal) tõrjus kodumaine raud kivi lõplikult välja. Selle ajajärgu leiud pärinevad jällegi Võrtsjärve ja Navesti äärest. Kuid seoses maaviljeluse arenguga hakkas asustus aeglaselt levima kõrgustiku poole.

Varase rauaaja (6. sajand e. m. a. - 1. sajand m. a. j.) asustus oli tihedam Võrtsjärve ümbruses. Selle aja inimesed sõltusid kliimatingimustest, kuna maaviljeluse arenguks oli see määrava tähtsusega. Tugevasti kamardunud ja metsaga kaetud Lõuna-Eesti muldi oli tolleaegse algelise maaharimisviisiga väga raske üles harida. Seepärast eelistati hõreda metsaga alasid. Sel ajal arenes raudkirveste ja nugade valmistamine. Maeti kivikirstkalmetesse, levima hakkasid väikeselohulised kultusekivid. Lõpule hakkas jõudma subboreaalne kliimastaadium, mis oli küllaltki karm, kontinentaalne, kaua püsivate öökülmadega kuiv periood, eriti kõrgustikel. Seda hakkas asendama subatlantiline (jahe ja niiske) kliimaperiood, mis jätkub praegugi.

Vanemal rauaajal (1. - 5. sajand) edenes tunduvalt materiaalne kultuur, kujunesid välja kohalikud ehtevormid. hakati valmistama kaar- ja ketassõlgi, mis olid kastusel kuni 5. sajandini. Sõled olid tol ajal mitte ainult ehteks, vaid ka riietuse kooshoidmiseks.

Sakala kõrgustiku lõunaosa hõimualal, Viljandist lõuna pool arenes mulgi murre, mis omaette rühmana kuulub lõunaeesti murde koosseisu. See murdeala hõlmab viis eri murrakut - Halliste, karksi, Paistu, Tarvastu ja Helme. Mulgi murde omapärased jooned esinevad kõige rohkem mulgi läänemurrakutes (Halliste, Karksi, Paistu), idamurrakutes (Tarvastu, Helme) esineb ühiseid jooni ka tartu murdega.

Mulgi murdealal väljakujunevates kihelkondades hakkasid arenema oma kihelkonna eripäraga rahvariided ja rahvaluule. Rahvariie säilitas siin kaua oma arhailised elemendid. Nii kandsid Halliste ja Karksi naised kokkuõmblemata ümbrikku (sõuke või pallapool) ja puusapõlle. Särk oli kotitaoline, selle kaelaavaks oli lihtne sirge sisselõige, krae ja õlalapid puudusid. Ka pikk-kuub (must, villane) oli lihtsalõikeline ja väga tagasihoidlike kaunistustega.
Hiljem kandsid naised ümbriku asemel ühevärvilist seelikut. Omapärane on valgest linasest riidest mulgi rätt (Tarvastu tanu), mis seoti pähe selliselt, et pikk linikukujuline punase niidiga kaunistatud rätikusaba langes seljale. Kaua kanti laiendatud säärega sukki, pastlapaelu seoti teisiti kui mujal. Geomeetrilise ornamendi kõrval esines arhailist taimornamenti.
Meeste ülikond koosnes valgest linasest särgist (ame) ja poolpikkadest pükstest (kaltsad), mille peale tõmmati must villane pikk-kuub (vammus). Amele oli alla õmmeldud vooder; nii moodustusid hõlmade alla taskud (kaukad), tekkis kaukaga ame. Kaltsad olid tagant tihedalt kroogitud (keeruga kaldsa). Püksid ulatusid allapoole sääremarja, sääred seoti säärepaeltega (puudikud) kinni, nii et sääreosa moodustas koti. Pikk-kuub oli samalõikeline naiste omaga, kuid vähem kaunistatud. Pidulikel puhkudel kandsid mehed musti villaseid sukki (suvel valgeid linaseid) ja pastlaid. Tööl kasutati jalarätte ja viiske. Mulgi mehed ei kandnud põlvpükse, mis olid kasutusel Põhja-Viljandimaal. Üldse ei kasutatud sinist värvi. Musta mulgi pikk-kuube kanti veel 20. sajandi algul.

Uus kalmevorm oli tarandkalme.

Elanike arvu pidev kasv sundis kasutusele võtma uusi maid, seetõttu nihkusid asustusalad Võrtsjärve mailt Sakala kõrgustiku aladele. Maaviljelus muutus peamiseks elatusalaks, põhiline viljelusviis oli aletamine. Selle tagajärjel vähenesid järk-järgult kuusemetsad. Nende asemele kasvasid hiljem haava- ja männimetsad, viimased väheviljakatele maadele.

Et kogu vanem rauaaeg oli rahuliku arengu periood, siis võis edasi arenededa käsitöö, eriti metallitöö ja riidevalmistamine, ning laieneda vahetus. Ka vaimne kultuur arenes jõudsalt.

Keskmise rauaaja (5. sajandi teine pool - 9. sajand) olusid valgustavad peale arheoloogilise materjali juba ka kirjalikud allikad. Sel rahutul ajal hakati ehitama linnuseid ja kindlustama asulaid. Märgatavalt arenes relvastus (kirved, võitlusnoad, mõõgad). Uute tööriistadena võeti kasutusele vikat ja silmaga kirves. Ka ehete valmistamises tuli muutusi. Peamiseks sõleliigiks sai ambsõlg, rohkem hakati rõivakinnitusvahendina kasutama rinnanõelu.
Jätkus metsade vähenemine, eriti kuuse taandumine; laienesid viljelusmaad ja sood. Veel ei kaotanud oma tähtsust jaht ja kalapüük. Levinud oli kahesugune keraamika: ühelt poolt jämedast liivast ja kivipurdu sisaldavad, ebatasased, lameda põhjaga, ebaühtlaselt põletatud suured nõud; teisalt peenema koostisega savisegust, hoolikalt silutud ja põletatud madalad nõud, millel oli nõgus ääreosa.

Kuigi vana sugukondlikel sidemetel põhinev kogukondlik kord oli veel jõus, algas pisitasa üleminek territoriaalsele külakogukonnale - varasemate hõimualade alusel hakkasid kujunema kihelkonnad. Hakkasid tekkima ka kihelkondade liidud - maakonnad. Territoriaalse kogukonna kujunemise protsessis suurenes vanematest moodustunud ülikkonna osatähtsus, tugevnes nende ühiskondlik ja varanduslik seisund. Vanemad oma peredega moodustasid linnuste alalise elanikkonna. Linnused olid kujunevate kihelkondade ja nende liidu - maakonna keskused.

Noorem rauaaeg (10. sajandist kuni 13. sajandi alguseni) oli kihelkondade ja maakondade väljakujunemises oluline arenguetapp.
Sakala maakonna tuumiku moodustas selle keskusest Viljandist lõuna poole jääv Sakala hõimuala. Maakonna piir põhjas oli Pala (Navesti) jõgi, idas Võrtsjärv ja Väike-Emajõgi, lõunas Säde (Seda) jõgi. Kõrgustikust läänes kuni mereni oli vähese asustusega alad, mis tavaliselt on arvatud samuti Sakala maakonna koosseisu. Kihelkondadest olid tuntumad lõunapoolne Alistekund (Halliste), mille koosseisu kuulusid Ruhja, Karksi ja tagamaana Saarde, põhjapoolseim Suure-Jaani, mis oli Viljandist sõltumatu. Omaette kihelkonnad olid veel Helme, Tarvastu, Paistu, keskne Viljandi.
Samal ajal suurenes üha enam üksikmajapidamiste osatähtsus. Nende kasutusse läks enamik põllumaast, see soodustas majandusliku ebavõrdsuse suurenemist. Esilekerkiva ülikkonna jõukusele panid aluse maaomand, kaubitsemine ja ülikute teenistuses olevad käsitöölised (ka relvasepad). Suure mõjuvõimuga ülikud Sakalas olid vanemad Lembitu, Manivalde, Meeme, Viitama, Vootele.
Veel oli jõus vana rahvausund, milles olid tähtsal kohal esivanemate kultus, haldjad ja jumalad. Nende jõudude heasoovlikkuse ja abi saamiseks tuli neile ohvreid tuua. Ohverdamise paigad olid hiied.

11. sajandi paiku levisid Eestisse ristiusu elemendid; need kodunesid siin aeglaselt, segunenult ja läbipõimunult rahvausundiga.
Püsima jäid varem tekkinud kivikalmed, neid kasutati ka nooremal rauaajal. Maeti põletatult.

12. sajandi lõpul levis ristiusu komme matta nii, et surnu pea jääb läände.
Sellesse ajajärku langeb ka Sakala muinaslinnade kasutamise aeg. Rohkesti kasutati sõjariistu, kusjuures kirved olid nii relvaks kui ka tööriistaks. Kirved olid laiateralised. Kiire arengu tegid läbi mitmesugused tööriistad, käsitöövahendid ja ehted. Elavnes ja laienes kaubavahetus.
Nagu mujalgi Eestis sai Sakalas valitsevaks maaviljelus, kuid mõnevõrra aeglasemalt mindi üle põlispõldude harimisele. See oli tingitud vähem struktuurikindlatest leetmuldadest. Tähtsamad põllukultuurid olid talirukis, oder, hernes, kaer, nisu, põlduba, naeris, lina, kanep. Maad hariti raudsahaga atradega. Loomadest kasvatati Sakalas kõige rohkem sigu, järgnesid veis, lammas ja kits. Tööloomadena kasutati härga ja hobust. Toidulaiale andsid lisa kalapüük ja jaht.
13. sajandi alguseks ei olnud veel ühiskondlike suhete areng Eestis jõudnud selle tasemeni, et saaks tekkida riik. Küll aga oli rahva kujundemiseks moodustunud ühtne etniline baas.

13. sajandi algul põrkasid eestihõimud kokku ristisõdijatega. 1208. a. jõudis vaenuvägi Sakalasse, kus ta metskult rüüstas ja tappis. Seda kirjeldab Henrik Liivimaa kroonikas.
1211. a. piirati Viljandi linnust, 1217. a. see langes. Algas aastaid kestnud heitlus oma maa ja rahva vabaduse eest. 1223. a. alistasid sakslased kogu Sakalamaa.

1224. a., kui see ala läks Mõõgavendade Ordule, hakkas ordumeister rajama Viljandisse oma tugipunkti, kivikindlust, mis kujunes ordu üheks tähtsamaks keskuseks Eestimaal. Veel ehitati ordulinnused Karksi ja Tarvastusse. Samuti rajati Sakalasse rida kirikuid ja kabeleid.
Alistatud aladel seati sisse feodalismile tüüpiline läänikord. Maahärrad läänistasid maid vasallidele, kes kandsid sõjateenistust. Kuna ordu oli kutseliste sõjameeste organisatsioon, vajas ta vasallide toetust vähem. Seetõttu läänistati Sakalas maid vähe. Algul elasid vasallid linnustes, hiljem oma kindlustatud mõisates. Esimesed mõisad rajati Viljandi, Karksi ja Tarvastu ordulinnuste juurde ja Vastsemõisa. Enne Liivi sõda (1558-83) olid Sakalas järgmised mõisad: Loopre (1454), Abja-Vanamõisa (1457), Vana-Võidu (1507), Heimtali (1528), Laatre, Pornuse, Veelikse (1542), Loodi, Olustvere, Penuja, Pärsti, Pöögle, Taevere, Õisu (16. sajandi keskel). Pärast Liivi sõda ja järgnevatel sajanditel, eriti 17. ja 18. sajandil mõisastamine kiirenes ning talurahva pärisorjastamine tugevnes.

Mõisa võimu alla sattus ka Poola-Rootsi sõjas (1600-29) purustatud Viljandi linn. Alles 1783. a., kui moodustati Viljandi kreis, taastati Viljandi linnaõigused ja tagastati mõisa poolt äravõetud maad.

Paljude sõdade ja rüüsteretkede tagajärjel hävisid jäädavalt suured Viljandimaa külad, jäid sööti ja kasvasid võssa põllud, sõjas ellujäänutest käis üle laastav katkulaine. Sakalamaa käis ühe võõra võimu käest teise kätte. Nende raskete aegade kurvad tunnistajad on tänapäevani säilinud linnuste varemed ja arvukad nn. katkukalmed.

Pärast Põhjasõda (1700-21) vaenuretked lõppesid. Venemaa ühendati Vene riigiga. 1783. a. moodustati Katariina II asehaldusreformiga iseseisev Viljandi kreis, mille koosseisu arvati Suure-Jaani, Kolga-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa, Viljandi, Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkond. Paul I valitsemise ajal see reform tühistati ja loodi uuesti Viljandi-Pärnu kaksikmaakond.
1888. a. sai Viljandi maakond iseseisvaks, seekord lõplikult. Kuid piiride korrigeerimisi on hiljem olnud korduvalt.

19. sajandi jooksul oli toimunud palju otsustava tähtsusega sündmusi. Oli kaotatud pärisorjus ja alanud talude päriseksostmine. Osa talurahvast oli siirdunud linna või kihelkonnakeskustesse. Arenesid kapitalistlikud tootmissuhted, eriti pärast seda, kui 1866. a. kaotati tsunftidele vanad kutsealased eesõigused. Tekkinud alevitesse koondus palju käsitöölisi.
Juba sajandi teisel veerandil algas üleminek manifukatuuritööstuselt vabrikutööstusele - auru- või veejõul käivitatavate masinate süsteemile. Rajati mitmesuguseid vabrikuid: Rõika-Meleski peeglivabrik, Karula paberivabrik, Suure-Kõpu masinatehas, mitmeid töönduslikke ettevõtteid Viljandi linna. 19. sajandi lõpul hakkasid kodukäsitöö ja väiketööndus taanduma vabrikutööstuse ees.

Viljandi maakonna majanduse arengu tähtis hoob oli raudtee ehitamine Mõisakülast Viljandi ja Viljandist Tallinna. Selle tulemusena elavnes kaubandus, kasvasid Mõisaküla ja Viljandi. Viimane laienes eriti Kantreküla arvel, kus peale raudteejaama oli veel tuletikuvabrik.

Majanduse areng soodustas hariduse ja kultuuri tõusu.
1. oktoobril 1687. a. võttis Liivimaa maapäev vastu otsuse asutada igasse kihelkonda kool. 1688. a. oli koolita ainult Tarvastu kihelkond. Kuid rahvakooli täielikku väljaarendamist takistasid suur näljaaeg ja sellele järgnev Põhjasõda. 1819. a. talurahva vabastamise seadus Liivimaal nägi ette valla- ja kihelkonnakoolide asutamise. Selle seaduse järgi algas kihelkonnakooli kursus sealt, kus vallakooli oma lõppes. Esimesed kihelkonnakoolid Viljandimaal avati sajandi keskel, sel ajal, mil vallakoolide võrk oli enam-vähem välja kujunenud. Õpilaste arv koolides oli väike, palju lapsi õppis kodus. Mitmed järgnevad talurahvaseadused täiendasid rahvakoolikorraldust. Koolide tase olenes koolmeistrite ettevalmistusest ja nende võimetest, aga ka palgast, eriti vallakoolides. 1897. a. oli Viljandimaal täieliku kirjaoskusega rohkem kui 3/4 elanikkonnast, lugeda oskajaid aga veelgi rohkem.
Koos majandusliku jõukuse ja haridustaseme tõusuga elavnes maakonnas kultuuri- ja seltsielu. Esimesed laulukoorid loodi Põltsamaal (1843 ja 1845), Tarvastus (1860), Suure-Jaanis (1862), Kolga-jaanis (1866), Kõos (1876), Uusnas ja Viljandis (1869), hiljem veel 12 paigas. Samuti tekkisid pasuna- ja mängukoorid. Võeti osa kuuest üldlaulupeost ja peeti seitse maakondlikku laulupidu. Üldlaulupidude võistulaulmises võideti 9 auhinda.
1871. a. asutati Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, 1872. a. pandi Viljandis alus Eesti Kirjameeste Seltsile, 1878. a. sai Viljandi oma ajalehe, C. R. Jakobsoni "Sakala". 1881. a. pandi Viljandis üles esimene telefon Eestis.

20. sajandi esimesel veerandil toimus kiire edasiminek kõikidel elualadel, kuid oli ka järske tagasilööke. Sajand algas majanduskriisiga, mille tagajärjel rida vabrikuid jäi pankrotti. Viljandisse rajati uusi ettevõtteid: kiviraiumise ja poleerimise töökoda (1902), tuletikuvabrik (1904), põllutöömasinate tehas (1905), linaketrus- ja kudumisvabrik (1912), mitmesuguseid toiduainete töötlemise ettevõtteid. Mõisakülas avati linaketrusvabrik (1909), mis neli aastat hiljem täiendati kudumismasinatega ja mis peagi oli maakonnas suurima tööliste arvuga ettevõte; Hallistes ja Abjas linavabrikud (1913, 1914).

1905. - 1907. a. revolutsioonisündmused ei jätnud puutumata ka Viljandit. Selle mahasurumisel märatses karistussalk Viljandis, Mustlas. Olustveres, Põltsamaal.
Esimene maailmasõda tõi kaasa üldise majandusliku vapustuse. Paljud ettevõtted jäid seisma või vähendasid tootmist. Ainult Viljandi linavabrik ja tuletikuvabrik suurendasid tootmist ning võtsid juurde töölisi, sest nõudmine nende toodangu järele suurenes.
Ka põllumajanduses toimus tagasiminek.

1917. a. novembris kuulutati välja nõukogude võim. 1918. a. veebruaris tulid Saksa väed Viljandi. 28. jaanuaril 1918. a. alustas Punaarmee pealetungi Eesti okupeerimiseks. 1. jaanuaril 1919 jõudis rindejoon Õisu - Kärstna - Karksi joonele, kus jäi peatuma, veebruari algul aga surusid Eesti väed venelased Viljandimaa piiridest välja.

Eesti Vabariigi algusaastad olid rasked. 1923. a. puhkes majanduskriis, millele lisandus veel ikaldus põllumajanduses. Kriisiaja raskused suutsid edukalt üle elada tuletikuvabrik, linavabrik, riidevärvimise vabrikud, Viljandi likööri- ja veinivabrik "Alko".

1919. a. Viljandimaal 46 valda 10 kihelkonnas. Nende piire muudeti mitmel korral, mille tulemusena oli 1939. a. maakonna territoorium endisest pisut väiksem, valdade arv oli 21. Linnaõigused olid saanud Põltsamaa (1926), Mõisaküla, Suure-Jaani ja Mustla (kõik 1938).

II maailmasõja käigus sai Viljandi maakond tugevasti kannatada. Palju oli purustusi Viljandis, Võhmas, Mõisakülas, Põltsamaal, Nuias jm.

1949. a. muudeti järjekordselt maakonna piire. Seekord eraldati maakonnast välja kolm valda - Põltsamaa, Pajusi ja Lustivere. 1950. a. moodustati väikesed rajoonid. Viljandimaast sai kaks väikerajooni - Viljandi ja Suure-Jaani. 1959. a. algas väikerajoonide liitmine, mis viidi lõpule 1962. a. ning sellega sai Viljandi rajoon ligikaudu praeguse Viljandi maakonna suuruse ja piirid.

Kasutatud kirjandus:

Joost, Rein. Viljandimaa loodus ja esiaeg. Meie kodu lugu. Viljandi, 1993
Joost, Reinhold. Viljandi rajoon / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1987


VAATAMISVÄÄRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
  Tallinnast saab taas helikopteriga Helsingisse
(11.08.2011)
 
  Estonian Air kasvas ligi 20% ning kuulub maailma täpseimate lennufirmade hulka
(10.08.2011)
 
  Laevareis Peterburgi muutub mugavamaks
(09.08.2011)
 
  2010 aastal ööbis Eestis enam kui 2,1 miljonit turisti
(02.08.2011)
 
  Sügisest lendab Estonian Air ka otse Trondheimi
(15.07.2011)
 
Copyright © 2004 Hansalevi OÜ, eestigiid.ee