|
|
 |
 |
 |
 |
 |
|
|
 |
 |
 |
 |
| |
Tartumaa
Tartu maakond
Pindala 2882,74 ruutkilomeetrit
Elanike arv 149 512
Asustustihedus 50,0
Maakonna keskus Tartu linn
Haldusjaotus: linnad Elva (5992 el.), Kallaste (1711 el.), Tartu (101 240 el.); 19 valda (Alatskivi, Haaslava, Kambja, Konguta, Laeva, Luunja, Meeksi, Mäksa, Nõo, Peipsiääre, Piirissaare, Puhja, Rannu, Rõngu, Tartu, Tähtvere, Vara, Võnnu, Ülenurme)
Asend.
Enamik Tartumaa territooriumist jääb Kagu-Eesti lavamaale, mida lõhestavad ürgorud ja orundid: Emajõe, Aardla, Alatskivi ja Kavila ürgorg, Luutsna ürgorg ja teised Võnnu ümbruse orud, Voika-Tatra ürgorg (lavamaa lõunaosas). Maakonna põhjaosas algab Vooremaa, maakonna lõunaosa haarab Otepää kõrgustik. Need kolm maastikutüüpi ongi maakonna tihedama asulastikuga ja enam põllustatud alad, mis on rikkamad ka kultuuriloolistest ning looduslikest vaatamisväärsustest. Maakonna kirdeosas asuv Välgi mõhnade ja liivikute maastik, lääneosas laiuv Võrtsjärve nõgu ja Väikse Emajõe orund on enamikus loodusliku ilmega vähese asustusega alad, kus laiuvad ulatuslikud metsad ja sood (Suursoo- meie tähtsaim jõhvikasoo, Sangla soostik). Lavamaal leidub otsmoreene (Pangodi ja Kambja mäed), mõhnastikke (Haaslava Vooremägi, Selgise mäed), voorjaid kõrgendikke (Valguta Tulimägi), vallseljakuid (Vapramägi), kohati lainjaid - künklikke alasid (Vellavere ja Rõngu ümbrus). Absoluutsed kõrgused on Peipsi-äärsel madalikul 30 m, Võrtsjärve nõos 35 m, Saadjärve voorel 93 m (suhteline kõrgus 40 m), Haaslava Vooremäel 123 m, Elva lähedal Sälgimäel 127 m ja Pangodi Köstrimägedel (Kitsemäel) 153 m. Maakonna kõige kõrgem koht on Otepää kõrgustikus asuv Ivaste Kaldemägi (190 m).
Vetevõrk
Vetevõrk Võrtsjärve ja Peipsi vahel voolava Suure Emajõe ja tema lisajõgede näol on tihe. Jõgedest liiklusarterina on olulisemad Suur Emajõgi (100 km pikk), Ahja jõgi (92 km, osaliselt laevatatav). Pikemad jõed on veel Elva (72 km), Amme (64 km) ja Laeva (43 km). Suuremad järved peale Peipsi, Võrtsjärve ja Saadjärve on Koosa järv (295 ha), Kallijärv (175,9 ha), Keeri (125,8 ha) ja Pangodi järv (115 ha). Sügavamad järved on Saadjärv (25 m) ja Vellavere Külajärv (25 m). Järgnevad Agali (19,5 m) ja Poka järv (18,5 m). Madalamad on Umbjärv (ka Kalli Äijärv, 1 m), Kallijärv (1,4 m), Leegu (1,6 m) ja Koosa järv (1,9 m).
Klimaatiliselt kuulub Tartu maakond Sise-Eesti mandrilise kliima valdkonda. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,4 kraadi, Tartus 4,8 kraadi. Kõige külmem kuu on veebruar (-6,6 kraadi), kõige soojem juuli (17,3 kraadi).
Mullastik
Mullastikult jääb Tartu punakaspruunil moreenil kujunenud kamarleetmuldade valdkonda. Nende kõrval on esindatud soostunud leetmullad, lammimullad, soomullad. Kõige viljakam on kamar-karbonaatmuldade ala Rannu, Nõo ja Tartu ümbruses.
Maavarad
Maavaradest on maakond vaene. Leidub liiva, kruusa, savi, turvast.
Tartu maakond hõlmab Kagu-Eesti lavamaa selle osa, mis jääb kahele poole Emajõr ürgorgu. See on viljaka moreenpinnasega lainjas tasandik, mis laskub pikkamööda läänes Võetsjärve ja Emajõe ülemjooksu madaliku, idas aga Peipsi äärse madaliku suunas. Põhjas ulatub maakonna põhjaserv Vooremaale, lõunas aga hõlmab Otepää kõrgustiku servaalasid. Seetõtu on Tartumaa maastikud küllaltki mitmekesised ning pakuvad matkajale palju vaatamisväärset.
Kagu-Eesti lavamaad läbivad mitmes suunas kulgevad ürgorud. Neist on kõige suurejoonelisem sügav ja lai Emajõe ürgorg, mis ühendab Võrtsjärve nõgu Peipse nõoga. Maakonna kirdeosas liigestab tasandikku loode-kagusuunaline Alatskivi ürgorg. Maakonna lääneosas nimetagem looduslikult ilusat Kavilda orgu, mis on jälgitav Elvast kuni Emajõe ülemjooksu madalikuni. Emajõe ürgorgu suubuvad lõuna poolt Aardla org, Luutsna org jmt. Tihedasti on orustatud eriti Võnnu, Kambja ja Nõo ümbrus. Elva kohal on ürgorgude sõlmpunkt, väga vahelduva ja keeruka reljeefiga. Ürgorgude veerudel paljandub sageli aluspõhi - devoni punane liivakivi, mille paljandeid on ka Peipsi ääres kallastel ja Võrtsjärve kaldal Tammel. Lavamaa lääneserval vastu Võrtsjärve nõgu, eriti Rannu ümbruses, on maapind voorestatud. Lavamaal on ulatuslikud põllud ning ala on tihedasti asustatud. Põllumaa ulatub siin 50-60 %-ni. Põllumaad vahelduvad puisniitude ja metsadega, mis on levinud niiskeis ja vähem viljakais liivase pinnakattega paikades.
Mõnevõrra teistsugune on maastik sandurite, s.o. liivikute alal, näiteks Välgi ümbruses. Siin on valitsev mets, millesse siin-seal peituvad väikesed külad ja üksikpered. Kohati esineb ka vahelduva reljeefiga kuplistikke, nagu Selgise mäed, mis ulatuvad 107 m üle mere pinna. Need liivase koostisega kõrgendikud, mis enamasti on metsaga kaetud, on tekkinud mandrijää sulamisel ja kuuluvad nn. mõhnastike hulka.
Lõuna pool Emajõge on silmapaistvamaks kõrgendikuks Haaslava Vooremägi, tekkelt samuti mõhnastik, mis ulatub 120 m üle merepinna.
Tartu maakonna põhjaserv, Saadjärve ümbrus, moodustab osa Vooremaast. Siinses maastikus dominerivad loode- kagusuunalised suurvoored, mille vahele jäävad niiskepõhjalised vagumused ning järved. Vooremaa lõunapiiril voolab sügavas orus Amme jõgi; üksikud voored ulatuvad jõest ka lõuna poole.
Läänes ulatub Tartu maakond Võrtsjärve madalikule.Siin valitsevad Kärevere ja Laeva ümbruses enamasti niisked metsad, kus põllumaad ja asustust leidub ainult väiksemate laikude ja ribadena kõrgemates paikades ning jõgede ääres. Emajõe ülemjooksu piirkond on aga laialdane soostunud tasandik, mis suurvee perioodil peaaegu täiesti üle ujutatakse. Emajõe ääres valitsevad ulatuslikud luhad; soodest on suuremad Ulila Laugesoo ja Sangla raba. Asustus on hõre, koondudes vähestele kõrgematele “saartele”. Emajõe ääres leiame ainult väikese Palupõhja küla ning mõned kaluripered.
Tartu maakonna lõunapoolne osa jääb Otepää kõrgustiku põhjaservale. Siin esineb Pangodi ümbruses, Elvast kagu pool, Vellavere lähikonnas ja kohati ka Rõngus kuplilist moreenmaastikku. Selles maastikus on rohkesti järvi, tuntuimad neist on Pangodi ning Elva ja Vellavere ümbruse järved. Elvast lõuna pool aga esineb Elva orundis laialdane sandur, mis on kaetud männimetsaga.
Tartu maakonna idaosa hõlmab Peipsi-äärne madalik. Selle läänepiiri tähistab rannavallide ja astangute rida Kallaste-Alatskivi-Koosa-Kavastu maantee joonel. Peipsi kallas on põhja pool, Rootsi ja Nina küla kohal kivine, lõuna pool kuni Varnjani enamasti liivane.Lahepera järv Alatskivi lähedal on Peipsist eraldunud endine laht. Peipsi-äärsel madalikul valitsevad siin metsad ja niidud; põllumaad on suhteliselt vähe ja asustus hõre. Eriti madal ja tasane on Emajõe suudme piirkond ning Piirisaar Peipsi järves. Emajõe suudmealal esineb soine madalik, läbitud Emajõest ja tema lisa- ning harujõgedest. Suuremalt osalt on see metsatu põõsas- ja roht soo. Lõuna suunas jällegi maapind pikkamööda kerkib ning soo asendub metsadega, mis katavad Järvselja ümbruses kümnete ruutkilomeetrite suurusi alasid. Lämmijärve ääres laiuvad luhad; kultuurmaistu ja asustus on koondunud peamiselt viljakama moreenpinnaga aladele Meeksi ümbruses.
Nüüdse Tartu maakonna maa-alast kuulus lõuna pool Emajõge paiknev osa 12.-13. sajandil muistsesse Ugandi maakonda. Emajõest põhja poole jäi Jogentagana väikemaakond. 13. sajandi allikais nimetatud Sobolitzi väikemaakonna asukoha suhtes kehtis kuni viimase ajani arvamus, et see hõlmas Kodavere ümbruse ja sellega piirnevaid Tartu maakonna alasid. Uue hüpiteesi kohaselt hõlmab see Põlva ja Tartu maakondade Peipsi järve poolseid osi.
Kõnesoleval alal asetses Muinas-Eesti tähtsamaid keskusi - Tartu. Peale selle on nüüdse Tartu maakonna maa-alal veel rida teisi muinaslinnuseid. Nimetagem neist Kalevipoja sängi Saadjärve lähedal, Palalinna Lähtes, Kalevipoja sängi ning Linnamäge Alatskivil, muinaslinnust Läänistes, Lingutusmäge Mellistes, Unipiha Linnamäge, Peedu Kerikmäge Elva lähedal ning Erumäge ja Alt-Laari muinaslinnust Kongutas. Muinasajast pärineb ka arvatavasti Aruküla koobastik Tartu lähedal. Rohke linnuste arv kõneleb suhteliselt tihedast rahvastikust sel perioodil, mida tõendab ka arvukate muististe esinemine.
13. sajandi algul toimusid Tartu ümbruses korduvalt ägedad heitlused saksa feodaalidega. Teistest kohtadest nüüdse Tartu maakonna alal nimetab Läti Henrik veel Igavere (Igeteveri), Vedu (Vetpole) ja Vasula (Vasala) külasid, kus sakslased teostasid ristimist.
Pärast Tartu vallutamist 1224. a. langes vaadeldav ala Tartu piiskopile. 1242. a. toimus Piirissaarest kagu pool Peipsi jääl ajalooline Jäälahing, milles Vene sõjavägi Aleksander Nevski juhtimisel saavutas võidu sakslaste üle.
Nüüdse Tartu maakonna maa-alale rajati feodalismi-perioodil peale Tartu piiskoplinnuse veel rida linnuseid, mille ülesandeks oli Emajõe veetee kindlustamine. Üks sellistest linnustest (Vana-Kastre) asetses Emajõe ääres Luutsna jõe suudmes, teine (Uue-Kastre) 15 km Peipsi pool Emajõe põhjakaldal Kavastu läheda. Kaitseülesandeid täitis ka Kärkna klooster, mis rajati Amme jõe suudme lähedale, mitte kaugele Emajõest. Suur osa piiskopkonna maadest läänistati vasallidele. Eriti suuri lääne omasid nüüdse Tartu maakonna edelaosas Tiesenhausenid, Tödwenid ja Dolenid, kelle poolt rajati siin Konguta, Kavilda, Rannu ja Rõngu vasallilinnused. Juba keskajal ehitati ka Võnnu, Kambja, Nõo, Puhja, Rannu ja Rõngu kirikud. Osa nüüdsest Tartu maakonnast kuulus Tartu-Maarja kihelkonda, lisaks sellele hõlmab Tartu maakond veel Kodavere, Maarja-Magdaleena ja Äksi kihelkonna osi.
Liivi sõja algul 1558. a. langes nüüdse Tartu maakonna ala koos Tartu linnaga Vene vägede valdusse. Vene valdusse jäi kõnesolev ala 1582. a., mil siirdus Zapolje rahu põhjal Poolale.
Poola võimu ajal kuulus nüüdse Tartu maakonna territoorium Liivimaa hertsogkonna osana Tartu staarostkonda. Poola-Rootsi sõja ajal oli Tartu koos ümbrusega Rootsi käes ja pärast seda kui rootslased Liivimaa lõplikult vallutasid, moodustati Liivimaa kubermangu koosseisus Tartu maakond.
Põhjasõja ajal 1704. a., pärast seda, kui Emajõel Uue-Kastre juures toimunud lahingus hävitati Rootsi laevastik, hõivasid Vene väed Tartu koos ümbrusega. Vene keisririigi koosseisus oli Tartu maakonna maa-ala Tartumaa osaks.
1850-ndatel 1860-ndatel aastatel alaga Alatskivi ümbrusest , kus talupojad eriti kannatasid maapuuduse all, väljarändamine Venemaale. Tuntuks on saanud J.Weitzenbergi lugulaulu kaudu väljarändaja Tõnis Laksi saauts.
Nüüdse Tartu maakonna majanduse arengut on mõjutanud Tapa-Tartu ja Tartu-Valga raudtee avamine 1876. Ja 1889.a. raudteejaamade juurde on tekkinud rida linlikke asulaid, sealhulgas ka Elva linn.
Loodus
Maastikuliselt jääb enamik maakonna territooriumist Kagu-Eesti lavamaale, mida lõhestavad ürgorud ja orundid: Emajõe, Aardla, Alatskivi ja Kavilda ürgorg, Luutsna ürgorg ja teised Võnnu ümbruse orud, Voika-Tatra ürgorg (lavamaa lõunaosas). Maakonna põhjaosas algab Vooremaa, lõunaserva haarab Otepää kõrgustik. Need kolm maastikutüüpi ongi maakonna tihedama asulastikuga ja enam põllustatud alad, mis on rikkamad ka ajaloolistest, kultuuriloolistest ning looduslikest vaatamisväärsustest. Maakonna kirdeosas asuv Välgi mõhnade ja liivikute maastik, idaosas paiknev Peipsi-äärne madalik, lääneosas laiuv Võrtsjärve nõgu ja Väike Emajõe orund on enamikus loodusliku ilmega vähese asustusega alad, kus laiuvad ulatuslikud metsad ja sood (Suursoo - meie tähtsamaid jõhvikasoid, Sangla soostik). Lavamaal leidub otsmoreene (Pangodi ja Kambja mäed), mõhnastikke (Haaslava Vooremägi, Selgise mäed), voorjaid kõrgendikke (Valguta Tulimägi), vallseljakuid (Vapramägi), kohati lainjaid-künklikke alasid (Vellavere ja Rõngu ümbruses). Absoluutsed kõrgused on Peipsi-äärsel madalikul 30 m, Võrtsjärve nõos 35 m, Saadjärve voorel 93 m (suhteline kõrgus 40 m), Haaslava ja pangodi Köstrimägedel (Kitsemäel) 153 m. Maakonna kõige kõrgem koht on Otepää kõrgustikus asuv Ivaste Kaldemägi (190 m).
Vetevõrk Võrtsjärve ja Peipsi vahel voolava Suure Emajõe ning tema lisajõgede näol on tihe. Jõgedest on liiklusarterina olulisemad Suur Emajõgi (100 km pikk) ja Ahja jõgi (92 km, osaliselt laevatatav). Pikemad jõed on veel Elva (72 km), Amme (64 km) ja Laeva (43 km). Suuremad järved peale Peipsi, Võrtsjärve ja Saadjärve on Koosa järv (295 ha), Kallijärv (175,9 ha), Keeri (125,8 ha) ja Pangodi järv (115 ha). Sügavamad järved on saadjärv (25 m) ja Vellavere Külajärv (25 m). Madalamad on Umbjärv (ka Kalli Äijärv, 1 m), Kallijärv (1,4 m), Leegu (1,6 m) ja Koosa järv (1,9 m). Looduslike veekogude kõrval on maastikes ja majanduseluski omandanud kindla koha tehisjärved.
Mullastikult jääb Tartu maakond punakaspruunil moreenil kujunenud kamarleetmuldade valdkonda. Nende kõrval on esindatud soostunud leetmullad, lammumullad, soomullad. Kõige viljakam on kamar-karbonaatmuldade ala Rannu, Nõo ja Tartu ümbruses. Kõige viljakam on kamar-karbonaatmuldade ala Ranna, Nõo ja Tartu ümbruses.
Taimestik on säilitanud enam looduslikku ilmet maakonna kagu- ja idaosas soode alal, samuti loode- ja edelaosas. Emajõe Suursoo (254 ruutkilomeetrit) on pindalalt vabariigi soode hulgas viiendal kohal. Tema eri osad on leidnud majanduslikku kasutamist. Siin on ka häid jõhvikarabasid. Metsi esineb rohkem maakonna kirde-, kagu- ja edelaosas.
Kirjandus:
Kirt, Kaljola. Tartu rajoon / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1988.
Eesti entsüklopeedia
Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993.
VAATAMISVRSUSED: |
|
|
|
|
