10:36 reede, 16.11.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ViljandimaaAlevid
  Kõpu alevik

Kõpu alevik asub Viljandi maakonnas Kõpu vallas Viljandi-Kilingi-Nõmme maantee ääres. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elab alevikus 376 elanikku.

Alevik asub viljaka moreenkattega voorelisel alal, mida Sakala kõrgustiku muudest osadest eraldab Kõpu ürgorg ja selle lammil voolav Rimmu - Kõpu - Osju jõgi. Palju on metsa ja läänealadel Pärnu madalikul soid (Öördi raba).

Kõpu nimi (Koppsche Weg) esineb esmakordselt kirjalikes allikais 1481. a., mõisa (hiljem Suure-Kõpu, Gross-Kõppo) kohta on aastast 1593 (Kepa).

Kõpu tihe asustus kujunes välja aastasadade jooksul.
Muistse asustuse jälgi on leitud vähe. Vanema rauaaja leid (I-IV sajand) tuli 1880. a. välja Raudna jõest ning seda tuntakse Kõpu kaelavõru nime all. See on massiivne pasunakujuliste otstega kaelavõru, mida dateeritakse 2. sajandiga.

1599. a. allus Kõpu Viljandi lossile ning selle maad ulatusid välja mererannani. Poolakad arvestasid Kõpu alla 12 küla. Rootslaste võimu all vähenes Kõpu maa-ala tunduvalt. Kõpu kihelkonda kuulusid Suure-Kõpu ja Puiatu vald.

Kabel ehitati Kõppu 1674. a., kirik aga alles 1821. a., mis 1906. a. põhjalikult ümber ehitati.
Praegusele kirikule eelnenud kabel oli Kõpus aastast 1674. Puust torniga kivikirik ehitati valmis 1825. 6. oktoobril 1906 pühitseti põhjalikult uuendatud ja historistliku läänetorniga varustatud kirikuhoone uuesti. Seest on apostel Peetrusele pühendatud Kõpu jumalakoda mahuka rõdu, laudlae ja tellispõrandaga saalkirik, mille idaseina marmoreeritud arhitraavi ja pilastritega kujundus moodustab rangeilmelise raamistuse tundmatu kunstniku altarimaalile "Laske lapsukesed minu juurde tulla" (Luuka 18:16). Kõpu kiriku küünlajalad ja laelühter on kunstimälestistena kaitse all.
Kalender "Eesti kirikud 2002".

Kõpu kalmistul on A. Weizenbergi teos, lillepärjaga naise valgest marmorist skulptuur.

Kõpu mõisal on aegade jooksul olnud mitmeid omanikke.
1698. a. mõisate reduktsiooniga tagastati see riigile. 1801. a. kinkis Paul I Kõpu mõisa admiral Usakovi lesele, kes mõisa peagi maha müüs. 1808. a. saabus siia uus omanik Aleksander Georg Gottlieb von Stryk, kes sai mõisa päranduseks oma isalt. Mõisa majandamisel oli esikohal teraviljakasvatamine ja viina valmistamine. Tugevnes teoorjus. Sajandi lõpupoole arendati piimakarja ja mõisas valmistati sveitsi juustu, mida viidi Peterburi ja Riiga.

1860. a. rajas von Stryk Punasilla lähedale masinatehase, mida rahvasuu kutsus Kõpu Punavabrikuks. Põllutööriistade kõrval valmistati seal rehepeksumasinaid, saeveskite sisseseadeid, valati metalli. Peamiselt tehti rehepeksugarnituure, kuid ka viina- ja õllevabrikute sisseseadeid. See oli üks esimesi sellelaadseid Eestis, kelle toodangut hinnati ka Venemaal.1903. a. puhkes masinatehases tulekahju, mis hävitas peahoone. Terveks jäi valukoda, jõujaam ja abihooned, mille baasil rajas mõisnik laua- ja sindlivabriku.

Suure-Kõpu mõisahoone on esinduslik kahekorruseline klassitsistliku arhitektuuri kaunis näide 19. sajandi algusest. Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmentkaarne aken, kolmikviilu elustab hammaskarniis. Ka hoone interjöör on tähelepandav: saal on kunstmarmorist seintega, laes stukk-dekoor, tiibuksed, lukusildid ja kahhelahjud on klassitsistlikus laadis.
Naabruses on vana peahoone - baroksete vormidega kõrge täiskelpkatusega 18. sajandist pärinev ehitis. Hoone keskel on mantelkorsten.
Mõisaansambliga liitub Kõpu apteek, mis on ehitatud 19. sajandi teisel poolel. Sellel puhta vuugiga telliskivimajal on S-kividest sadulkatus, telliskarniisid, hilis-klassitsistlik välisuks. Sisustusest on eelmisest sajandist säilinud lett ja rohukapid.

1921. a. alates töötab mõisahoones Kõpu kool. Siin on õppinud luuletaja Minni Nurme.

Koolimaja ümbritseb suur ja liigirikas park (üle 40 puu- ja põõsaliigi), milledest haruldasemad on seedermänd, hall pähklipuu, lõhislehine kask. Kaunis on tammeallee. Park on rajatud 19. sajandi esimesel poolel mõisahäärberi ümber.

Kõpu Laiakivi (ümbermõõt 21 m, kõrgus 3 m, pikkus 8,8 m, laius 3,3 m) peal on lohk, mis meenutab inimese magamisaset.

Kõpu Ristimänd kasvab Vainristil. Puu ümbermõõt on 2,4 m, kõrgus 23 m. Matuseliste poolt on puusse lõigatud palju ristimärke. Vanasti riputasid puule lindikesi tüdrukud, kes tahtsid mehele saada ja naised, kes soovisid last.

Halliste puisniit on 1957. a. riiklik botaaniline keeluala (pindala 265 ha).
Asub Halliste jõe alamjooksul jõe mõlemal kaldal 200 m laiusel alal. Ilus puisniit on hõredalt kaetud lehtpuudega: tammede, saarte, pärnade, kaskede, sangleppadega. Rohurinne on rikas taimharulduste poolest - siin esineb niidukuremõõka, siberi võhumõõka, verevat kukeharja.

Suure-Kõpu mõisa ajalugu (materjal pärineb Kõpu Põhikooli koduleheküljelt):

Mõisate rajamine kulges kõige kiiremini Harjus ja piiskoppide valdustes, kus juba 14. sajandil tehti algust talupoegadelt maa vägivaldse äravõtmisega ja nende sunnismaiseks muutmisega. Ordu valdustes oli see protsess palju aeglasem. Sakalas rajati esimene mõis alles 1454. a.
Mõisate rajamine kiirenes 16. sajandil. Kõpu mõisat mainitakse esmakordselt 1593. aastal. Selleks ajaks oli asustus Kõpus omandanud üldjoontes hilisematest sajanditest tuntud ilme. Rootsi võimu perioodil jõudis lõpule talupoegade pärisorjastamine. Mõisnike arvates oli pärisorjus vajalik talupoegade vaoshoidmiseks ja mõisatööle sundimiseks.
Hiljem eramõisaks muudetud Kõpu mõis tagastati riigile 1698. aastal suure reduktsiooni käigus. Suure osa riigile kuulunud Suure-Kõpu mõisast kinkis keiser Paul I 19. detsembril 1800 admiral Ušakovi lesele Ekaterina Ušakovale (neiupõlvenimega Grünberg).
17. jaanuaril 1804 müüs sama proua 120 000 rubla eest selle Weimari salanõunikule Paul Ludvig von Oettingenile. Viimane pantis Suure-Kõpu mõisa 8. septembril 1805 132 033 rubla eest 10 aastaks maakonna peamehele Bernhard-Heinrich von Strykile, kellele mõis 27. oktoobril 1820 ka päriseks kirjutati. 1819. aastal kaotati Liivimaal pärisorjus. Tegelikku vabadust see talupojale veel ei andnud, küll oli aga see esimene samm selle suunas. Pärisorjus asendus teoorjusega. Kuigi talupoeg oli vaba, puudus tal isikuvabadus.
Bernhardi ja tema laste vahel 20. aprillil 1822 sõlmitud pärandusakti järgi sai mõisa endale poeg (maakohtunik) Aleksander-Georg-Gottlie von Stryk (14.XII 1787 - 14. X 1845) 53 300 rubla eest. See kinnitati aktiga 8. juulil 1842. 5. oktoobril 1845 tehtud testamendi järgi omandas Suure-Kõpu mõisa 60 000 rubla eest tema tookord veel alaealine poeg (hilisem abiõpetaja) Alexander-Otto-Heinrich von Stryk (1839-1903), kellele mõis 23. novembril 1854 ka kinnitati.
Alexander - Georg-Goettlieb von Stryk oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Juliane Charlotte Frederice von Dochenhausen, lesestunud majaproua, kes tegelikult pärines Hannoverist ja peatus tol ajal Liivimaal. Ta oli 15 aastat vanem kui abikaasa Alexander-Georg-Gottlieb. Tal oli esimesest abielust väike poeg Julius de la Nöe, kes varases lapseeas suri ja puhkab Riidajas perekonna kalmistul.
1825. a. põles maha Suure-Kõpu mõisa elumaja. Mõlemas tütred hilisemast abielust Alexandrine (Alla) ja Mathilde abiellusid hiljem. Juliane von Stryk suri pärast 17 aastat kestnud abielu 25. märtsil 1825. Ka tema on maetud Ridaja kabelisse. Alexander-Georg-Gottlieb elas palju aastaid lesena ja pärast Kõpu mõisa põlemist kolis üle Viljandi mõisasse.
15. mail 1836 (49-aastasena) sõlmis ta teistkordse abielu noore daamiga, kes vanuse poolest oleks võinud tema tütar olla. Helene von Maydell oli sündinud 12. detsembril 1814 (oli seega 22-aastane). See daam pärines Eestimaalt. Helene (teda kutsuti Nellyks) kinkis oma abikaasale 3 tütart ja ühe poja. Helene suri pärast õnnetut abielu 15. detsembril 1843 29-aastasena.
Pärast selle õitsva daami surma langes Alexander-Georg-Gottlieb kurvameelsusesse, tal tekkis elutüdimus. Tugev keha oli murdunud. Ta suri 14. oktoobril 1845 Viljandi mõisas ja maeti tema soovi kohaselt teise naise kõrvale Kõpu kirikuaeda. Alexander-Georg-Gottlieb von Stryki alustatud uue elumaja ehitamine ei jõudnud lõpule tema eluajal. Ta oli mõelnud, et tema noor abikaasa Helene peab seal pärast tema surma oma lesepõlve.
Uus maja valmis alles 1847. aastal. See ongi tänaseni säilinud mõisahoone (nüüdne koolimaja) kaunis Kõpu pargis.
Alexander-Otto ostis 25. augustil 1865 kihelkonnakohtunik Wilhelm von Wahli käest Sürgavere mõisast juurde kogu Metsküla. Selle maa väärtus oli 211 taalrit ehk 28 716 rubla. Vastavalt Liivimaa valitsuse patendile anti see 19. novembril 1871 Suure-Kõpu mõisale. Nii sai viimane suure hulga maid juurde.
Suure-Kõpu suuruseks oli 1919. aastal 10 843 ha mõisamaad ja 7 948 ha talupoegade käsutuses olevat maad.
Viimane mõisaomanik oli Alfred-Georg-Alexander von Stryk. Ta oli maapäeva saadik. Tema abikaasa oli Anna Baronesse Stael von Holstein. Sellest abielust sündis 5 last: 3 tütart (Anne-Marie-Jenny-Aleke; Birgitte-Jenny-Anna; Doreothea-Jenny-Anna-Ida) ja kaks poega: Alfred-Dietrich-Alexander-Reinhold (1906-1944) ja Alexander-Reinhold-Karl (1900-1940). Alfred-Georg-Alexander langes vabadussõjas vabatahtlikuna võideldes bolševike vastu ühel öisel rünnakul Külvando küla juures Kose kihelkonnas. Sõjaliste auavalduste saatel maeti ta Tallinnasse Ziegeskoppeli surnuaeda. Hiljem on ta ümber maetud Viljandisse nn sakslaste surnuaeda.
On huvitav teada, et neile kuulus üle 21 mõisa.
Ajastu ja elu kohta Suure-Kõpu mõisas ei saa rääkida ilma Alfredi vanemaid iseloomustamata. Nad olid igatahes väga omapärased inimesed. Ema oli äärmiselt võimukas mitte ainult oma majas, vaid väljaspool majapidamistki. Ta oli väga tark naine, tohutu energiline, sihikindel, orienteerus hästi maailma asjades ja teda peetigi maailmatargaks. Oma elus püüdis ta selle poole, et viia kõik täide, mida ta oli eesmärgiks seadnud. Vaatamata headele suhetele nii kokkade, kammerteenrite kui ka teiste õukonnaliikmetega, oli tal täielik ülevaade kogu majapidamisest. Ta juhtis majapidamist kindla käega ja jälgis sedagi, et keegi midagi ei näppaks. Tal olid varutud suured tagavarad, nii nagu balti aadlidaamid seda alati olid teinud. Kokk ja aednik pidi ilmuma täpselt kindlaks määratud kellaajal, et anda aru tehtust ja võtta vastu uusi ülesandeid. Enam kui perekonna majapidamine huvitas teda siiski rüütelkondlik poliitika, hea muusika, perekonnasuhted.
Kindlasti ei toimunud rüütelkonna valimised Pärnu-Viljandi maakonnas ilma proua Anna mõjutusteta. Tema elu keskpunktiks olid mõlemad lapsed: Alfred-Georg-Alexander ja Anna-Nelly ning nende edukus balti aadlike seas. Proua Anna võttis pikkadeks aastateks oma hoole alla poja ka siis, kui see õppis juba ülikoolis ja kuulus Livoonia korporatsiooni Tartus.
Härra oli oma naisest 11 aastat vanem. Oli lühike ja paksuke, terava kikkhabemega ning võrreldes oma väga liikuva ja ühiskondlikult aktiivse prouaga jäi viimasele üsna varju. Härra rääkis vähe, aga targalt ja teravmeelselt. Oma nooruses oli ta palju reisinud. Tal olid kunsti- ja kirjanduslikud huvid. Alexander oli väga hea arvutaja ja finantsist.
Sel ajal, kui proua Tartus oli, elas härra enamasti üksinda, Suure-Kõpus. Ta kandis elegantseid ratsasaapaid, mis teda suhteliselt ümmarguse figuuri tõttu kummaliseks tegid. Naljakas oli teda kujutada pikka piipu tossutamas. See mõjus tema keha pikkuse juures koomiliselt. Ise paksuke, ümmargune ja lühike, piibud aga hiigelsuured. Tal jätkus neid piipusid igas mõõdus. Kammerteener ja härra parem käsi Heinrich Faktorum, kes oli ka omamoodi veidrik, pidi neid piipe puhastama, korras hoidma ning toppima ja vastavalt vajadusele läitma. Ma arvan, et vanahärra Alexander oli tagasihoidlik, üldsuse poolt armastatud mees, kellele tema naise võimupüüdlused päris hästi ei meeldinud.
Alfred von Stryk oli oma pere ainuke poeg, kelle kõrval oli poolteist aastat noorem tütar Anna. Noormeest kasvatas ema juba väikesest peale heaks tantsijaks, vaimukaks seltskonnainimeseks, rüütlivalitsuse tulevaseks liikmeks. Jahimees ja loodusesõber poiss ei olnud, sellepärast me ei sobinud hästi kokku. Suvel ei lubanud ema poisile mingisuguseid lõbustusi. Alfred pidi valmistuma gümnaasiumi astumiseks. Kogu hommikupooliku pidi ta hoolsalt töötama. Ainus, mis talle lubati oli suplemine jões pärast tööd. Õhtuti võis ta minuga tunnikese tennist mängida või ratsutada. Sinna oli lubatud tulla ka õel Annal koos inglannast guvernandiga. Poisil oli suvel kaks lõdvestuspäeva. Üks neist oli isa sünnipäev. Tolleaegse balti aadli traditsioonide järgi peeti seda pidusöögina, kuhu tulid külalised naabrusest ja sõpruskonnast. Teine vaba päev kulus looduses viibimisele. Mõisas oli kujunenud traditsiooniks mööda jõge 35 km kaugusel asuvasse mõisa metsa. See osa metsast oli nn alammetsniku kontrolli all ja sinna korraldati ikka igasuguseid väljasõite. Ka paat, millega sõideti, oli eriline, See oli voolitud ühest haavapuu tüvest (haabjas). Sõites see kõikus ja oli üldse kuidagi ebakindel. Enne õhtusööki käis Alfred meelsasti ratsutamas. Kuni pimedani võis ta neidudega tennisemängu harjutada.

Suure-Kõpu mõisa hooned
1825. aastal põles maha vana härrastemaja, mille asemele ehitati esinduslik kahekorruseline klassitsistlikus stiilis mõisaloss. Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken.
Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis, esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud toetuvad metallkonsoolidel. Rõdudel on valatud metallrinnatis, mida on elustatud noodivõtmekujulise spiraaliga. Keskristaliidi ees on kõrge trepiga palkon, mille varikatus toetub neljale saledale sambale. Sammaste vahel on rinnatis.
Ka hoone interjöör on tähelepandav: saal on kunstmarmorist seintega, laes stukkdekoor, tiibuksed, klassitsistlikus laadis lukusildid ja kahhelahjud.
Väljavõtte "Kõpu kihelkond" Elma Tomson.


VAATAMISVRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee