17:01 esmaspäev, 15.10.2018
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ValgamaaAlevid
  Helme alevik

Helme alevik asub Valga maakonnas Helme vallas, Tõrvast 3 km kaugusel Pärnu - Viljandi maantee ristumiskoha lähedal. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elab alevikus 302 inimest. Seisuga 1. jaanuar 2010 on alevikus 182 elanikku.

Siin on endise Helme kiriku ja ordulinnuse varemed ning põlise pargiga endine Helme mõis.

Helme (Helmede) kihelkond on üks vanimaid Eestis. Tartu piiskopi ja ordu vahelisel maa jagamisel jäi see 1224. a. muistse Sakala maakonna osana ordule.
Helme kirikukihelkonda nimetatakse esmakordselt 1329. a. seoses leedulaste sõjaretkega. 15.-16. sajandil läänistati suurem osa kihelkonnast. Aastast 1621 kuni 19. sajandi keskpaigani kuulus Helme Pärnu, järgnevalt Viljandi ja 1920. a. alates suuremalt osalt Valga maakonda.

Helme ordulinnuse varemed paiknevad järsul kõrgendikul, mida võidi muinasajal kasutada ka linnamäena.
Rahvapärimus omistab Helme linnuse muistsele eesti vanemale Meemele. Tema nimega on seotud rida muistendeid. Kindlad andmed selle kohta siiski puuduvad.

Helme ordulinnus ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. Ordulinnusest on säilinud kõrged aknaavadega maakivimüürid. Linnus kujutab endast põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 120 m x 60 m. Linnuse lõunapoolne osa, nn. Silla ehk Keldrimägi, oli eelkindlustuseks linnuse peavärava ees, kust viis sild üle kraavi. Selle ees olnud sillapeataoline ehitis säilis 16. sajandini. Eeslinnuse müür on hävinud. Linnuse lõunaküljel on nn. “Anne kants”, kuhu linnuse ehitamise ajal müüritud sisse Anne-nimeline tüdruk. Anne suust kasvavat praegu välja pihlakas.

Linnuse juures oli keskajal ka alev, mille kohta on andmeid kuni 17. sajandini. Mälestus Helme alevist elas ka hiljem edasi Linna ja Alevi külade nimetustes. Linnus purustati Vene-Rootsi sõja ajal 1658. a. rootslaste endi poolt.

Lossimägedes kasvavad puud moodustavad koos endise Helme mõisapargiga vabakujulise pargi. Siin on suuri vene lehiseid, palsami- ja siberi nulge, kaks halli paplit.

Linnusekõrgendiku põhjanõlvas asub Helme põrgu - maa-alused koopad liivakivis.
Helme koobastik asub ordulinnuse varemetest põhja pool seljandiku kõrgel ja kitsal nõlvakul. Selle suudmes paljandub umbes 3 m ulatuses valge burtnieki lademe liivakivi, mille ülemises osas leidub kollase ja lilla savi ning halli aleuroliidi vahekihte. Varasematel aegadel koosnes koobastik seitsmest üksteisega käikude kaudu ühendatud ruumist, millest mõni oli kuni 3 m kõrge. Suurimad olid Vanakurja vats (varisenud) ja nn. Moosese kirik. Koopad on allikate uuristatud, mida inimesed on hiljem laiendanud. Ilmselt leidsid koopad muinasajal kasutamist pelgupaigana.

Ohvriallikas ehk Arstiallikas asub linnuse all orus ja paistab silma väga selge veega. Ühe 1668. a. üriku järgi ohverdatud siin ristineljapäeval ja esimesel suvistepühal. Veel 19. sajandil on allika vesi olnud rohuks seitsme tõve vastu ja noored neiud ohverdanud seal oma ilu säilitamiseks helmeid.

Arheoloogiamälestisena on kaitse all ka teine allikas, mis asub Helme koobastest paarsada meetrit allpool Helme oja perve all.

Helme kalmistu taga Keisrioja kõrgel kaldal asub sügavasti maasse vajununa ohvrikivi, nn. Orjakivi. Kivi pealispinnas on kaks suurt lohku (pikkus umbes 50 cm, laius  30 cm, sügavus 8 cm). Lohud võivad olla loodusliku päritoluga.
Rahvapärimuse järgi muutunud kivi pehmeks asemeks võõraste juurest põgenenud vaeslapsele, kes sellele uinudes surnud. Kivile jäänud tema istumiskohad. Vastavalt sellele kutsutakse kivi Orjakiviks. Kirjanduslikult on rahvajutu ümber töötanud Jakob Tamm ballaadis "Orjakivi".

Helme mõisaansambel - barokne mõisamaja (ehitatud 18. sajandi teisel poolel) ja park on tähelepanuväärsemaid mõisaansambleid Lõuna-Eestis. Praegu rajatakse Alo Põldmäe eestvedamisel Helme mõisahoonesse klaverimuuseumi.

Helme kirik pärineb keskajast. Kirik on korduvalt sõdades kannatada saanud ning nüüd seisab ta varemeis alates II maailmasõjast saadik, mistõttu koguduse käsutuses on vennastekoguduse palvemaja.
Helme vanas pastoraadis on Helme koduloomuuseum.

Keskajal oli Helmes veel teine kirik, mida nimetatakse kabeliks ja mille oletatavad varemed on hilisema kiriku ligidal väljal Kantsu pere juures.

Helme kalmistule (asutatud 1794. a.) Tõrva linna läänepiiril on maetud rahvusliku liikumise tegelane Andreas Erlemann (1833-1915), luuletaja Hendrik Adamson (1891-1946), tehnikadoktor Hans Truu (1903-1957), pedagoogid Anna Lammas (1856-1937), Madis Reisenbuk (1877-1947), Marie Kull (1901-1972) jpt.
Henrik Adamsoni haual on esperantokeelse tekstiga marmortahvel. Selle asetasid sinna luuletaja sünnikohast Kärstna Käterätimäelt toodud põllukivile esperantisitid ühel oma kokkutulekul.

Helme Asumaalt leiti 1898. a. põllult kündmisel õlgadega pronkskirves, mille pikkus on 11 cm, tera laius 3,5 - 4 cm. See on üks Lõuna-Eesti vanematest muinasmetallesemetest, mis pärineb II aastatuhande teisest poolest e.m.a. Osutades kirve kohmakale töötlusele, on teda koos teise samasuguse Anistest leitud kirvega peetud üheks meil vanemaks kohapeal valmistatud metallriistaks.

Kõrgemäe paljand on üle 20 m kõrge. Kolm neljandikku paljandist koosneb peamiselt luiteliiva meenutavast valgest räniliivast. Keskdevoni burtnieki lademe paljandeid tuleb nähtavale Õhne jõe kaldal Härmal, Pokardi orus ja Helme veski juures. Kivistisi esineb peamiselt konkretsioonilises savikihis.

Maailma haruldasemate hulka kuulub Härma luuleid, mille H. Asmuss (1812-1859) omistas ühele rüükalalisele.

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee