07:15 neljapäev, 22.08.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
ArhitektuurimälestisedKirikud
Ambla Maarja kirik
Aadress:
Pildid
Kirjeldus

Ambla kirik (pühitsetud Neitsi Maarjale; eristamaks Virumaa Maarja kirikust (Väike-Maarjast) nimetati Ambla kirikut Suur-Maarjaks, lad. k. Ampla Maria, millest ka praegune kohanimi Ambla). Järvamaa vanim säilinud sakraalehitis. Rajati tõenäoliselt 1250. aastate paiku Liivi ordu poolt maavalduste põhjapoolseimasse kihelkonda Taani halduspiirkonna vahetusse naabrusse.

Kaheruumiline algkavatis koosnes praegusest avarast pikihoonest ja kitsamast nelinurksest koorist. Nähtavasti dominiiklaste mõjul võlviti algul ainult koor, kus on kuplitaoline servjoonvõlv (laotud kontsentriliselt koonduvatest kiviringidest). Kujundus rangelt dekoorita; seinad liigendamata. Idaküljel lõpeb koorivõlv laia kaarega, nn. idakaarega, mis nähtavasti kandis baldahhiini ülesannet altari kohal. Pikihoone idaviilu raskuse vähendamiseks on kõrgel võidukaare kohal kandekaar. Lääneseina oli ehitatud vaid väärini ulatunud lühike müüritepp.

Pikihoonel oli erandlikult kolm portaali (lõunaportaal kinni müüritud), mis näib osutavat seostele palverändlusega. Teravkaarsetel portaaliavadel profileeritud raidraamistus puudub. Pikad ühejaolised aknaavad on kergelt teravkaarseks sillatud; ehisraamistikud puuduvad; erandlikult on säilinud kahejaolise idaakna ehisraamistik, kus krooniv kolmiksiir toetub kahele ümarale kolmikkaarele. Idaseina aknaava väliskujunduses on eriti tähelepandav väike laienduskaareke suure silluskaare mõlemal küljel (esineb ka Koeru, Muhu ja Karja kirikus). Esmakordselt kasutati siin hiljem Kesk-Eestis laialt levinud ümarakent; üks neist lääneportaali kohal rõhutab peafassaadi ja hoone kompositsioonilist pikitelge (oli nähtav läbi kiriku kuni altarini; hiljem oreliga suletud) ja teine koori lõunaseinas altariruumi valgustuse parandamiseks. Õige peatselt, nähtavasti 13. sajandi keskpaiku võlviti pikihoone kolmelööviliseks kodakirikuks; samaaegselt ehitati kesklöövi läänevõlviku kohale vastu lääneseina sisekülge neljatahuline torn ja koori lõunaküljele võlvitud käärkamber; müüritrepp lääneseinas pikendati võlvipealseni. Torni idasein on kuni võlvlaeni kaarega avatud ja moodustab kesklöövi ruumipikenduse, kuid avab ühtlasi vaate fassaadi ümaraknale. Lahendus on Kesk-Eestile eriti iseloomulik.
Kesklöövis, mis on külglöövidest ligi poole laiem, on võlvikud põhiplaanilt ruudukujulised ja võlvid nagu kooriski kuplitaolised servjoonvõlvid (domikaalvõlvid), kus kiviladu on kontsentriline ja servjooned mördi abil markeeritud. Kitsaste külglöövide võlvid moodustavad laiaks venitatud silindervõlvi, milles kivid paiknevad Eestis ainuesinevalt ristsuunas löövi pikiteljega. Pikad ümarsambad toetuvad atika baasile, samba kapiteelid on tüübilt plokk-karikad, mida kaunistavad hilisromaani madalreljeefsed väänlamotiivid. Vestfaali dekoratiivmaalist lähtunud kapiteelikaunistus jõudis Amblasse tõenäoliselt Lafrans Botvidarsoni meisterkonna vahendusel. Arkaadi- ja vööndkaared on laiad ja ristlõikelt nelinurksed, põhjustades võlvikute ja löövide suhtelise iseseisvuse. Seintel toetuvad võlvikaared lühikestele konsoolidele ja jätavad seinapinna liigendamatult siledaks. Ruumipilt on avar ja kõrge. Kuulub geneesilt Vestfaali ja sellega seotud Gotlandi kunstiringi.
Võlvitud põhja-eeskoda ehitati arvatavasti 14. sajandi algul. Tornikiivri kuju pärineb aastast 1857.

Sisustuses renessanssaltar (B. Geistmann, 17. saj. algus); hilisrenessansskantsel ja osa pingistikku (17. saj. algus, mõlemad A. Pampe); kantsli barokkrääst (18. saj. esimene pool, J. V. Rabe); messingist laelühter (1750); neogooti altarisein (1849, Normanni nikerdus); lääne-ümarakna vitraaź (1981, D. Hoffmann).

Villem Raam
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997

Ambla kirik on vanim kirik Kesk-Eestis. Kirik on pühendatud Saksa ordu kaitsepühakule Neitsi Maarjale (ladina keeles Ampla Maria - suursugune Maarja, millest tulenes ka kohanimi Ambla). Umbes aastatel 1240 -1250 ehitati ühevõlvikuline kooriruum ja laiem võlvimata pikihoone, millel on läänes ning mõlemas külgseinas lihtne portaal. 13. sajandi kolmandal veerandil püstitati läänetorn ja pikihoone võlviti kolmelööviliseks kodakirikuks. Kuplitaolised servjoonvõlvid, nn. domikaalvõlvid, jälgivad Vestfaali eeskuju. Ümarate võlvisammaste romaanipärane kapiteelidekoor sarnaneb Ojamaa meistri Lafrans Botvidarsoni väänlamotiiviliste reljeefidega. Eriti lähedased on Ambla skulptuurid Ojamaa Hellvi kiriku skulptuuridele.

Käärkamber on ehitatud 13. sajandi lõppveerandil, põhjapoolne eeskoda 14. sajandi algusest. Ambla kirikust on võetud eeskuju teiste Kesk-Eesti kodakirikute ehitamisel. Huvitav on kirikus asuv hauaplaat 14. sajandist.

Ambla kirik põles 13. aprillil 1857. a. Suur õnnetus sai alguse kirikumõisa karjaaia tulekahjust. Kuna seda ei suudetud kohe kustutada, põlesid maha karjalaut, tall ja tõllakuur ning lähedal asunud kõrts. Tuli kandus kiriku katusele ja torni ning ka need hävisid. Kivivõlviga lagi ei lasknud tuld levida kiriku siseruumi.

Kiriku katuse ja tornikiivri taastas järgmisel aastal G. Beermann. Kiriku orel on valmistatud aastal 1895 H. Walckeri poolt.

II maailmasõja ajal oli kiriku tornis punaarmee vaatluspost. Selle tõrjumise tagajärjel sai tornikiiver kannatada ja hilisemate rajudega kaldus see viltu. 1975. a. lõhuti G. Beermanni ehitatud tornikiiver ja ehitati uus.

1995. aasta 8. juuni öösel varastati Ambla kirikust altaripilt "Kristus ristil", mille maalis K. S. Walther 1848 - 49. Viidi ära ka altaripiibel, sisevaatepilte ning altarikompositsiooni ülemine osa. Altari Püha Õhtusöömaaega kujutav alumine osa on nüüd restaureerituna altari peal.

Ambla kirikumõis asutati 1516. a., praegune pastoraat 1877. a., mis 1950. a. natsionaliseeriti. 1982. a. anti ajalooline pastoraat kogudusele tagasi. Tagasi on saadud ka 1849. a. pärinev köstrimaja. Ambla kogudusel on kaks õnnistusmaja ehk luukambrit - Amblas ja Sipelgal, ning viis surnuaeda - Amblas, Sipelgal, Uudekülas, Lästel ja Rakal (mõisnike erasurnuaed).

On mitmeid legende kirikule sobiva asukoha otsimise kohta.
Mehed olid tulnud härjarakendiga, palgikoorem peal. Polnud veel kindel kuhu kirikut ehitada. Siis otsustati härgadel omapead lasta minna ja vaadata, kuhu nad seisma jäävad. Härjad jäänudki praegusele kohale seisma.

Kirikuaias on A. Adamsoni hauamonument "Laps moonidega" ja mälestusmärk Vabadussõjas langenutele (skulptor A. Starkopf). Kirikuaeda on maetud ornitoloog ja fenoloog Friedrich Hoyningen Huene, geograaf Jakob Kents, pedagoog Teet Lunts, kohalik kirjamees Juhan Aud jt.

Ambla kirik

Püha Neitsi Maarja kirik Amblas (Sigillum Ecclesial Amplae Mariae) on vanim Järvamaa kirikute seas ning selle torn, asjatundjate arvates, Eestimaa esimene kõrge läänetorn pühakoja müüride üle. Ambla kihelkonnas põrkusid Liivi ordu huvid vastu Taani kuninga võimupiire - oli 13. sajandi keskpaik.

Tornikiiver pole vanem 1857. aastast. Tõenäoliselt 19. sajandi keskpaigast tehti Amblas peale muude ehitustööde ka ümberkorraldusi sisekujunduses - ehitati pseudogooti stiilis altarisein, vana, 17. sajandi I poolel Berendt Geistmanni valmistatud altari värvilisus peideti lõplikult rohekashalli alla; umbes sama vana kantsel Adam Pampelt (täiendatud 1729. a. kõlaräästaga Johann Valentin Rabe töökojast) sai pruunides toonides värvikuue. Oreli ehitamisega kaotas mõjususe lääneseinas domineerinud roosaken, Eesti kirikute esimesi, olles tänaseni tervenisti vaadeldav üksnes väljastpoolt.
---
Ambla kirikut ehitatud 7 aastat ühte järge, aga ehitus ei ole kuidagi viisi edenenud. Mis päeval ehitatud, vajunud öösel maa sisse nii, et ainult müüri serv maaga ühetasa jäänud. Viimaks õpetanud üks nõiaeit meistrit, et kui iga kiriku nurga alla kaks kamalutäit rahatükkisid pannakse, siis jääda müürid seisma.
Meister teinud nõiaeide nõu järele. Asi aidanud kohe. Ehitus kestnud veel 7 aastat, 7 kuud, 7 päeva, enne kui kirik täiesti valmis saanud. Nüüd tulnud aga uus kimbatus: mis kirikule nimeks anda. Ühel hommikul, kui kirikuherra ja meister kiriku nime üle aru pidanud, tõusnud kiriku lähedalt allikast, kuhu enne üks härg ära uppunud, must härg ülesse, jooksnud mööda jõge alla poole ja hüüdnud ise: "Amblah! Amblah! Amblah!" Sellest pandudki kirikule nimi Ambla.
Koht, kust härg välja tulnud, hüütakse praegugi veel härjaauguks.

K. Kuusik Amblas. Kirikute raamat. Rahwajutud meie maa kirikutest ja nende ehitamisest. M. J. Eiseni rahvaluulekogust. Tartu, 1901.

Sirje Simson

Ajaleht "Eesti Kirik" nr. 1, 3. jaanuar 2001

17. sajandil oli Amblas pastoriks G. J. Laurentii, kes tegeles eesti keeles luuletamisega, pühendades 1686. a. Keila pastori abikaasa mälestusele 147-realise eestikeelse laulu. Sajand hiljem tegutses siin samas ametis Anton Heinrich Lücke (1745-1799), kellelt Ambla-perioodil ilmus mitu eestikeelset raamatut. 1783. a. lõpul abiellus Amblas A. H. Lücke kasutütre Helene Eleonore Pauckeriga nimekas literaat ja estofiil Christian Hieronymus Justus Schlegel (1757-1842), kes oma kümneköitelises reisiraamatus kirjeldas ka eestlaste elu ja avaldas nende rahvaluulet. Eestikeelse lauluraamatu autoriks oli pastor A. L. Paulsen, kes 1867. a. asutas kihelkonna kooliõpetajatest meeskoori ja võttis sellega osa Eesti esimesest üldlaulupeost. 1874. a. asutas ta Ambla kihelkonnakooli.


Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee